Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
mitte päkapikkudest
oh püha Franciskus Assisist
kes Sa kõnelesid Jumalast
lindude loomade keeles
kinkisid meile Petlemma
lauda ja sõime karjased
väljal tähe mis juhatas neid
Maarja ja Jeesuse juurde
nii tuhandeiks aastaiks
saime endale jõuluöö ime
otsa sai aeg Jumalata
pilkaselt pime
hakkasime tundma
linnud ja loomad
on me õed ja vennad
et lilledki teada tahavad
oma Looja nime kes
neidki taeva all embab
maal kui voolu pole
kuskilt aastate korra alt
tuleb meelde
kuidas vanaema
õlilambil tahi keeras
väikseks puhus
lambi kustu
öö ja pimedus tuleksid
tuppa lapse silmas kestaks
magus uni hommikuni
ega ma hästi siis aru ei saanud
taht alles suitses kust tuli
äkki tuppa pimedus
aastaid võttis enne kui mõistsid
see pole midagi muud
kui üksnes valguse puudumine
Impulss
Võtan asja suurelt
Taban mõtteid aju juurelt
Abstraktne maailm mida pole olemas, selleks kasutame luulet
Et jõuda kuule tuleb lasta vaakumis end tuulde
Kuni leian ma pointi miks üldse seda teen
Ema kodune toit maandab pinge ja riimide võrgustik ringena hakkab hingama
Tekitan kõlu
Lausun rütmiliselt sõnu
Liiga raske et näha
Aga tunda lihtsalt saab
Mõtleja valib oma tee
Uskuja las ta olla rahus veel
Olen sama pikk kui romaan
Mis kunagi lõppeda ei saa
Keegi ei mõista kunagi intelligentsust mida oman
Silmad kinni kirjutan ja lõppu panen koma