Pikad Igatsuse luuletused
Hing on täis valu tunnen,et neelaks ainult kalu.. Kuid seda ma ei talu ära tee seda, Sinult palun
Kokku 238 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Kurb igatsus
Kuigi suvi pole läbi,
kisub sügisesse meel.
Varaküpsend õunu näksin,
mõnes ussiauk on sees.
Päike pilve taha trügib,
tuul on tõusuteel.
Linnukene ära kolib,
pesast, mis soe on veel.
Armastan küll suve väga,
tema ilu ja ta lahket meelt,
aga sügis tulema on visa-
Ju minu hing siis teda,
rohkem igatseb.
Igatsus rukkililledega rukkipõllu järele
Üks vanaproua igatses
tõelises tuules sinetava rukkipõllu järele.
Ta rääkis mulle sellest kogu aeg,
ühtegi päeva ei jätnud vahele.
Ta rääkis sellest mõttest oma pojale,
et see oleks suurimaks sünnipäevakingiks temale.
Jaanipäeva üritusel jälle, alustas vanaproa juttu,
kuidas ikka tahaks näha, tuules õõtsuvat sinetavat rukkipõldu.
Pärast seda ei saanud ma enam vaiki olla,
suur pisar voolama hakkas põsilt alla.
Üheksakümne üheksa aastane vanaprouake,
nii härdaks muutis minu südame.
Saabuski pilvitu ja päikeseküllane päev,
rukkipõld haljendas ja .....
Igatsus pugenud hinge
Täna nägin ma inglit
nägin ta lehvivat tiiba
nägin hinge ta sees
Kuulsin hõbedast hõiget,
mis sulas minusse
ja mu hinge puudutas
Nii ilus oli olla
hing sädeles mu sees
Nüüd jõulud võivad tulla
mul rõõm on südames!
Mu pilk veel kaua,kaua,
püsib pilvedes
Aegade igatsus
Igatsen aganaleiba
millel koorene või
Igatsen kopliaeda
kus karjane olla ma sain
Igatsen õunapuuaeda
mis suviti õitsele lõi
Igatsen pikki põllusiile
kus külvatud,küntud sai
Igatsen suitsuhõngust sauna
kus poolküürakil istuda sain
Igatsen taga aega
kus olla sain peremees vaid
IGATSUS
HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Igatsus
Igatsus
Sa tulid mulle sisse nagu kollane pall
Kõik särama lõid minu must-valge all
Mulle meeldib su lõhn ja su naba ja suu
Mulle meeldib tasakesi vaadata kuud
Ma kiirgan
Ma Sinuga kiirgan
Head teed
Veidi tahaks ma head veel
Sind ma vaatama jään iga vikerkaare all
Nii ilus on see kui ümber on hall
Kui me kohtume seal, kus on kollane pall
Tahaks tantsida sinu sõrmede all
Head teed
Veidi tahaks ma head veel
Head meelt
Hoian Sinu jaoks head meelt
Igatsus
Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.
Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.
Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.
Igatsus
Enne uinumist silmapiiri poole vaatan
ja ilusat und Sulle sosistades soovin..
Miljon suudlust ma tahaks Sulle saata
ja loodan, et ikka veel minust hoolid.
Ära unusta, et oleme alati sama taeva all,
mis siis, et mind Sinuga ei ole.
Kuigi oled minust eemal, siis tea–
kellegi teise jaoks mu südames kohta iial ei ole.
Igatsus
Sul on igatsus,
ma tean
ja sa ei oska seda kuskile panna
kuni sellest saab koorem
mida üldse ei taha kanda
See igatsus on nagu verine pistoda
mis palub hävitada sind ennast
või armastatu sinu käe läbi
liialt jõhker on see lugu
kui igatsus võib muuta su elu vanglaks
Suure segadus-meeletu igatsus
Minu sees on suur segadus
suurena laiali tunnete väljal
Killud hetkedest puistatud
ümber minu- osad neist on ka Sinu...
Osad neist on ka meie
ja see kõik segi paisatud sai eile
kui läksin ära, suur õnne mu sees
kuid ajaga muutus see pisarate veeks
ja ma ei leia rahu, sest astusin tunnete vastu
kuigi oleks tahtnud olla hoopis siin...
Ajas, majas, sinu olemise kajas
Lõputult kümmelda tunnetes
lõputult hoida embuses...
Minu sees on segadus ja see ei lähe niisama ära
Kuid selle varjus kõnnib igatsus
meeletult suur...ja nüüd kõik sajab
Sajab vihmana alla, nii aknalt k .....
Igatsus..
Hing on täis valu
tunnen,et neelaks ainult kalu..
Kuid seda ma ei talu
ära tee seda, Sinult palun...
Silmad on täis mul pisaraid
igatsus,kurbus on suur...
Kutsun tagasi Sind vaid
ära mine jälle nii kui,läinud tuul...
Ootan iga õnnepäeva ainult Sinuga
kui koos oled jälle minuga...
Kui hinges meil rõkkab naer
kaob meie vahel valu ja vaev...
Lasta lendu mõtted
Lasta lendu mõtted,
et kasvame taas lahku...
Isegi, kui otse ütled,
tunded need ei jahtu.
Vahel elu läheb nii,
nagu sa ei soovinud.
Oleks ette teadnud, siis
polekski ehk proovinud.
Süda aga omas taktis
kirjutab süžee.
Meeldid, jääb see faktiks,
igavesti minule.
Isegi, kui kaugel minust,
oma rütmis kulged taas.
Päevi täites, mõeldes sinust,
kannan endaga sind kaasas.
Ema kaunis täht on taevas
Ema kaunis täht on taevas,
vilgub päeval, vilgub ööl,
õiget suunda mulle näitab,
kindlas taktis süda lööb.
Iga pilvetups on armas ,
liuglemas sinitaeva all,
aina kaugemale liiguvad vaevad,
mis olnud hinges sügaval.
Vihmalgi on oma võlu,
puhastada taevast , maad,
,nutta natukene hingki ihkab,
kord päikesekettal särada on taas.
Vaikus lärmi teeb
Vaikus lärmi teeb,
minus ringi kolades.
Hiilib aga valjult tee
siht on otse südames.
Miks nii valjusti?
Mõtlemisest vaevub hing.
Müra taustal vagusi,
igatsen ma ainult sind.
Sinu peale vaikusel,
plaanis laotada on loor.
Summutada mõte hell,
peita ainus jäänud pool.
Jääda võiks see nii, kuid ei -
võitlen talle vastu ma.
Pisarais kui kastes hein -
ma ei suuda sinuta.
Vihm
Vihm on võtnud enda alla
kogu taevalaotuse,
kapast aina vihma kallab,
varjates kuldse päikese.
Terve päev on vihma päralt,
ladistab ja ladistab,
aga minul nägu särab,
vihm ju loodust puhastab.
Kõigil meil on vahest hetki,
kus hing igatseb ja süda kurb on,
siis nutuvõru suu peale laskub
ja pisaraisse silmad upuvad.
Kuid siiski pärast vihma paistab päike,
missest, et vihm on visa minema.
Taas päike särama lööb jälle,
saadab kuldse läike üle kogu maa.
