Kategooriata luuletused
Kokku 2224 kategooriata luuletust
Võbelevail laugeil
Sügispäikese võbelevail laugeil
Silman suve tõrkuvat kaugenemist
Kaskede kiiskavail kasukail
Itsitab veel viimast korda
Kajab aga tuuleleelotus
Ja kask koorib end salamisi paljaks
Lootes saabuvale talvesuudlusele
Et magusasse unne saaks vaibuda taas
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
paadis
penikeelte kitsad lehed
minemas jõe vooluga
kogu aeg kaasa aerude
sulpsatused aegajalt vette
lõhkumas järve peeglit
hommik on kohal
udu otse tõuseb üles
kui vähe on tarvis sõnu
et hetke pritsmetest märga
niimoodi hoida
nende vahel süles
tulla niimoodi koju ühes
Minu maailm on minus
Olen maailma naba
Või hoopis ta telg
On kujutlus vaba
Ei ängista pelg
Minu maailm on minus
Mu teod ja tõed
Ja sinu on sinus
Kõik su saared ja jõed
Kõik su metsad ja maa
Su tuuled ja müha
Kuidas annad nii saad
Pööreldes üha
Ümber telje ja tõe
Mis su südame seadus
Ellujäämise teadus
Nii palju jõgesid
Nii palju tõdesid
Voolamas kokku
Meist läbi ja üle...
Allikaveele avan ma süle
Läte on puhas
Seal valet veel pole
See on me telg
Meid koos hoidev side
7.04.21
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
oma esimesele tüdrukule
Sind unes ja ilmsi
hinge värinal
oodanud olen
poisieast saati
kord õnnest joobudes
kord kurbust täis maani
jah olen mees ja isa
tund siiski vahel
täis veel on Sinu ootust
ära küsi
meel sellest arutusest
miks päriselt pole loobund
me suud üksteist on joonud
me hing teineteist loonud
end pillama õitesse
päeva toonud