Igatsuse luuletused
Kokku 399 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Uue aasta mõtisklus
Pole näha uut aastat,
aga tunnetus on küll.
Hinges imeline rahu,
süda pole külm.
Aasta algus kogub tuure,
paneb mõtlema.
Tähetarku, kaardimoore,
päid vangutama.
Hingepõhi puhtaks saanud
uue aasta eel.
Tuleks kannatustevaba
terve aastake.
Kuigi ööd on külmakarged,
maa on lumeta.
Siiski kõrgel taevakaarel,
üks täht on sabaga.
Siiski täna taevas valla,
lasi lumeteki alla.
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
Salajased silmad
Salajased silmad,
säravad pimeduses.
Kollamustad juuksed
lehvivad tuultes
Lahkus sul piiritu,
sõpru sul häid,
pole Sa jõuetu.
Nüüd kaitseväes käid.
Mina nüüd igatsen
ja armastust tunnen.
Sinust vaid mõtlen
ja huumorit õhkan.
Tunded kasvavad
ja sees tajun soojust.
Teised vaid aimavad,
Sina jahid helgust.
Broken heart and i still thinking about you
Everything I wanted to be with you
and I thought
this world with you
will be a very happy day
but if you didn't
in my life i am always sad
I always think of you
you are very cute,
the happiest beautiful
she is so gorgeous girl ever
I saw your face
I knew this love was true
But you're already taken
Nothing I can do
So I can only imagine
How it is to be with you
I can only imagine us together side by side
I can only imagine we're dancing in the moonlight
I want your love, huh, bad!
I want your drama, the touch of your hand
I never fall in love, but I can't get enough .....
Kutse öhe
Laskusin öösse maha,
ööst sai valgetiivuline lind,
kuu peitu puges päikse taha,
must vares vaevu kraaksus veel.
Loomad metsas leidsid oma raja,
rahus askeldada,
kiskjatele püünistatud teed,
õhk virvendavalt hõljus kastena maha,
kastepiisamärjaks sai mu tuldud tee.
Vihma nutt
Vihm nutab akna taga,
pisaratest märg on aknaklaas,
minul aknalaual küünal põleb
-igavene.
Ammu ladistasin nutta minagi,
kui akna avasin ja jälle sulgesin,
-ei näinud kedagi,
tige tuul vahest aknaluuki rebis
ja viis tantseldes räti minema,
mulle uudise,tõi paha endega.
Vihmake,kas minu pärast nutad,
ja valad raskeid pisaraid,
või kurbi mälestusi aknal,
tahad pesta vaid.
Kadunud
Nõiutult,üksindus oma pead kõik need õhtud lõhkunud,
lõputu, otsides kodust õdusust, leides vaid õudus und,
oodates, et need karjed oleksid lõppenud, kõnetult,
mõnes mõttes hull, kui ei talu seda kõrvetust, nõmedus,
mida nad teevad, see kõigest kõne kunst, selle haiguse,
välja ma põdenud, põhja söök iial kõrbenud, mõtetult,
mõõde millel näen lõputut, kõik nüüdseks möödunud,
ikka ma sõdur, relvata, veidi põdur, kuid ikka heietan,
vaid korraks enda sisu peegeldan, midagist kerjamas,
jälgin neid linde tuules lendamas, uuesti petta saan,
enese ootusest .....
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Ületamatu mulle kui Mt.Everest
Istun ja ootan; vihm ei lakka;
Piilun ehk kohtan;kuid ei..
Nii ta ei arva; kaunilt kallab;
Külma tuule abil värin mu haarab;
Värvin maailma kus ei julge tahta;
Enamat kui su kauguses imetlemist;
Meenutan kuidas su lihtne olemasolu;
Mulle ime tegi; peast vist segi;
Keegi pea mind kasvatama;
Taevas nii mu tegi; anumana;
Julgematta ammutada; rohkemat;
Teades; et ahnuses taat mind võib
Siis kahtlustada; valu tagant siiski;
Pisut sosistan; salamisi ta kosmilise
Pintsliga joonistan; lähedust; mis..
Su häälest tulnd; valetan kui ütlen
Et ma ei karda tuld; ja et ma pole kurb;
.....
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Lase mul minna
Lase mul minna,
lõpeta mu piinad.
Mata mind maha,
oma mälestuste taha.
Lase mul minna,
see valu mind tapab.
Lõpeta mu piinad,
las muld mind katab.
Lase mul minna!
Nii lahkelt käsi,
lõppu mul pakub,
Luba ma lahkun.
Sa lasid mul minna,
Lõpetasid mu piinad.
Nüüd süda nii tasa,
hing trambitud on maha.
Südame muusik ...
Sina ja mina , kui - üks on keha ,
oled lähedal , tühjus - mus kaob .
Mõistusel siin , pole midagi teha ,
südame-muusik ,meil rütmi taob .
Tuled rutates , veel kerkimas kuu ,
erutus , emban su ootuses - keha .
Nii sinuga-liitume , suudlustes suu ,
lummav nooruse esmane - kirg ...
Märgates ilu oled vaba ...
Päike tõuseb kaugest kuuselaanest,
särab aasal aurustuvas kaste-vees .
Kuid ometigi seda kaunist-vaadet,
sa aknast imetled , kus trellid ees ...
Kuis tahaksid sa üle aasa - minna ,
sest vabaks loodud meist on iga mees.
Aeg aitab , jõuda ükskord ikka sinna ,
mis lootustes , sul hinges - südames...