Igatsuse luuletused
Kokku 408 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Tule päästa mind
Oma tundeid enam ei valda,
need olid väärt enam kui kulda,
nüüd ainult musta mulda.
Ma ei tea enam mida tunda,
oma mõtteid ma ei hinda,
surun käe vastu rinda.
Äkki mul on vaja rõõmu,
suhkruvett, ühte sõõmu.
Mul on vaja sinu naeratust,
sinu lapsepõlve karjatust.
Palun tule päästa mind.
Tule päästa mu visa hing,
tapab see must ving,
mis on täielik häving.
"Ta vajas sind"
Tema esimene langevarjuhüpe,
lennuk kogumas kõrgust.
Saavutatud viimne piir,
nüüd teha tuleb vaid lüke.
Tal on vibra sees, on veidi närvis,
soovitakse edu, seda läheb tarvis.
Mis nüüd juhtuma hakkab...
südametöö sellest hetkest lakkab.
Ta hingab sügavalt sisse
ja avab ukse.
"Soovin hauale nartsisse!"
Süda teeb viimse tukse.
Eemaldub ta lennukist
näol pehme naeratus.
Ta on rõõmus, kuid vaid viivuks,
puudus elukindlustus.
Sööstes maa poole
näost kaob naeratus.
Kurb lõpp sellele loole,
peagi alles tast mälestus.
Kätte jõudmas aeg, v .....
"Kord sa mulle ütlesid, hüvasti!"
Sa eksisteerid ainult minu mälestustes...
Väike Tydruk, pisikene ingel...
nukker, kurb ja õnnetu.
Kord sa mulle ütlesid: "Hüvasti!"
ning läksid...
sa läksid merele
ja ei tulnudki enam tagasi.
Sind majaka juures oodates
muuli peal, juba aastaid tagasi.
Olid silmad suunatud tormisele merele,
kaugusesse, kus silmapiiri ei paistnud.
Nüüd vajunud veteavarustesse
sinna, kus sul nüüd on hea.
Sügavale põhja, kaugele ära,
kus valitseb pilkane pimedus ja haudvaikus.
Nüüd unenäoks muutund oled
ja unenägudes end mulle ilmutad.
Sa ilmud kui ingel, kahju .....
"Väike Tydruk leidnud rahu"
Möödunud on aasta ja
Väike Tydruk ikka veel üksi on.
Südamevalu viinud tal une,
seepärast magamata ta on.
Ja kurbusest sündind pisar
alla voolab mööda põske.
Enam pole kuldne ta kihar,
saatus sülle sadand raske.
Kätte jõudnud aeg lahkuda,
lahkuda igaveseks.
Seda võid uskuda, et
nüüd saab rahu
Väike Tydruk alatiseks.
25.10.2009
Kirikukell
Pühapäeva hilishommikul
haigutad sa,
Öised kuivad veinid suud pannud
maigutama.
Käe tema ümber veel kindlamalt
paigutad ja
kuuled kuis kutsub ja nõudlikult
kaigub taamal
Kirikukell
Sa taas oled patune.
Ei suuda lahkuda,
Viibiks veel natuke.
Kätt veel hoida ümber ta piha
Ta on ju ingel
Ei kaasne siis ka jumala viha.
Keelatud õndsuses kokku võib kasvada.
Varvastest pealaeni huultega
kasta ja
Kuigi ta magab veel, suudlustes
vastab ja
võimatu tundub nüüd lahti tast lasta. Taas
Kirikukell...
-Tiina Nuum-
Kõik korraga hetkes tuleb püüda
On asju millesse uskuda ei saa,
vahel peab asju lihtsalt unustama.
Oodates lihtsalt aeg jääb peatuma,
kõik korraga hetkes tuleb püüda.
Pole mõtet loobuda,
see kõik näeb veel aega.
Unistustes edasi, kuid mitte oodata,
küll sellega saad sa hakkama.
Universum nii suur su ees
ja usk ikka su südames.
On olnud aeg ja eriline ootus,
kuid südames ikka see soe vaikus.
Las vohab meri kesk rannavett,
kivist rannapõhja ta paitab.
Nii me siis seisame selle tuule käes,
ja ikka mu ees see tuline lootus.
Lumi ja armastus...
Lumi oli mu elu,
nii ma matsin elu.
Ma lootsin armastusele,
aga see mida tundsin polnud armastus.
Aga kui lumi otsa sai siis kurvastasin,
aga miks ma kurvastasin.?
Kuidas hakkama ma saan kui pole armastust ega lund?
Mul armastus ja lumi on otsas.
Mul on süda nii külm ja armastuseta,
ning lumeta.
Olen püüdnud olla...
Olen püüdnud olla hea
saanud halba vastukaja
sellepärast olen paha
et ei tee mis teil on vaja
kuigi olen olemas
ka siis kui vihma sajab
ikka halb on vastukaja
halb on vastukaja
nüüd aeg on muuta vaatused
ja saada kelleks soovind
nüüd kavatsen selle saavutada
kuigi varem palju proovind
leidub maailmas inimesi
kellest olen hoolind
antud olukorras ise nad süüdi
et maailma selliseks voolind
su käitumine tauniv - sa ei tea midagi
mul anne riime luua - sul pole sedagi
olemegi nüüd jäänud
mina ja luule
rohkem, ei kedagi!
Aut : ScrappyR
kodu
Vahel tahaksid olla juurteta,
just siis kui hing on veel noor.
Tahaks minna ja võita ja võidelda,
tundub ankruna siis ema hool.
Tuleb aeg mil maailm saab piirid
ja käidud on kõik võõrad teed.
On koduni meetrid või miilid,
taas jalge all peagi on need.
Kus on nüüd sinu peatuspaik, kallis?
Kus lookleb su kodude tee?
Kas meenub sul hämaras hallis,
Siit samast kord läksid teele.
Õe käsi sind kindlalt siis juhtis ja
emal sai toas valmis leib.
Sealt rosinaid noppida tohtis,
seal rohkesti oligi neid.
Kus on nüüd sinu peatuspaik, armas?
On sul kindlus, kus toe .....
Kallis Isa
Kallis Isa,
kus sa oled?
Ma igatsen sind.
Sinu mõnusaid põsemusid
olid nagu vaikne linnu laul.
ma ootasin sind alati,
kuni sa ei teatanud,et
ma pole sul tarvis.
Kallis Isa,
Sinu imekaunid muinasjutud
olid nagu minu unistused.
Ma tahan sind näha.
Kus sa oled?
Kas sa ei tahagi
mind kunagi näha?
Palun,
tule tagasi.
I.R.
Hallhanedega koos mu hing nüüd lendas ära
Ning selles tühjuses vaid ulub tuul
Uitmõtted lõgistamas akaluuke ja
Läbi pilvede ei ole näha kuud...
Hommikul ärgates,
Õhtul uinudes,
Vahepeal vaikus
Kõik pudeneb sõrmede vahelt
Kui mu süda oleks anum
Siis oleks see põhjatult tühi