Igatsuse luuletused
Kokku 405 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Kodu
Oma kodunurmest ja koduaasast
ma ei väsi,
ikka tulen siia, vaatama,
kuis käib käsi.
Mustendavad põlluviirud,
vagusid täis maa,
kolletunud kasepuud,
mälestusi täis elavnev pea.
Siin vaikus on nii valus,.
annab tunda hinge peal-,
kuid ükskord ärkab ellu uuesti see maa
ja valu tundma süda, iialgi ei pea.
Sügis istub hinges
Mõnikord tunneb seda kibedat valu,
kui mõtted on rändlindude peal,
siis taevasse vaatan ja aina palun,
et linnud tagasi tooks kevad hea.
Kui vihma sajab ja tuul on vali,
siis mu igatsus paisub suuremaks veel-.
Sügise järgi tuleb siis tali,
kristallideks muutuvad silmaveed.
Sügise olek siin ei ole nali,
kui sul hing on õrn sees,
aga sügis mind on välja valind
ja istub sügaval mu hinges sees.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Süda igatseb
Möödunud on mitu suve,
sügis lähemale tuleb.
Sinust pole ei kippu- kõppu,
ootustele ei tule lõppu.
Aastates on päevad pikad,
ööd mul pilkad, pimedad.
Süda lõhkeb rinnus kohe,
kui Sind ei ole lähedal.
Kui on taevas päike ere,
siis Su rõõm mul' meelde tuleb,
poolikus kuus näen Su naeratust suurt,
igas hommikus on midagi uut.
Vahest on ööd samad kui päevad,
ootustest pikemad,
siis jälle aeglaselt edasi läevad,
mõtted kõik piinlevad.
Iga uksele koputus
on saanud mu elu osaks,
iga vaikne samm
meelele ärevaks.
Sinust puudust tunnen
mu kallis poj .....
Purjepaat
Üht purjepaati mererannal
ootan tänini.
See purjepaat mul lapsest saati
on meeles siiani.
Purjepaadi valge puri,
kõrgel kajakad.
Merelaine purjepaati
silmapiiri taha loksutas.
Ta meeles mul on sellest saati,
kui hing mul valutas
ja merelainetel valge puri
üksi terendas.
Mu hinge nagu rahu tuli,
magus tunne südamel oli.
Purjepaadi valge puri mu meeli köitis,
köidab siiani.