Pikad Kategooriata luuletused
Kokku 1827 kategooriata luuletust
ah mis
ah mis päikse kuldne tulv mu
päeva täna sisse voolab
mu kõiki meeli
pillavalt õhtuni joodab
samaoodi lumest vabanenud
kulu mändide all saab soojaks
näib kogu ilm pärast
pikka talve värvub peagi
puude lehtimisest heleroheliseks
õitsemisest heleroosaks
*
nagu lapsel pead
käsi silitada tahab
lumest vabanenud
esimest rohelist rohtu
hing millest oli
talv otsa lahus
saab otsa see
kauane valu
mu õhtutes kui
tagasi kuldnoka
rahutu vile öödes
kiivitaja kaeblemine
kevadtuul penina
limpsib nägu magada ei lase
kodumetsa tulnud kägu
.....
Kevade saabumine
Primadonna Kevad ootab oma etteastet,
daamile kohaselt teeb ta seda väärikalt.
Tunnike iluund ja pits peenemat keelekastet
ja juba astubki ta nõtkel sammul lavale.
Ei taha vaibuda aplaus ja tormilised hüüded
on publik nagu sulavõi ta ees.
Suht lootusetud primadonna püüded
ei alata saa kontsertkava veel.
Kuid lõpuks nagu paisu tagant valla
pääseb kevadiselt värvirikas hääl
laskub valitseja trepiastmeilt alla
taustaks suliliste sulnis ühendkoor.
tri:nu
Inimesed kaovad me seast
või pigem lähevad ära
on igal oma põhjus minna
ei tee nad suuremat kära.
Siis vaatad neid pilte ja mõtled
mis varjul seal silmade taga
kas lõputu kurbus või meeleheide
vaikiv pilk juba paljut ei jaga.
Ma mõtteis soovin neil head,
et leiaksid endas nad rahu
kas jõudu naasta veel siia
või olla seal, kuhu halb ei mahu.
tri:nu
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
lumevalgest leheroheliseks
männil maja taga
sulast oksad märjad
okas rohelisem
talv saab otsa viimaks
lumi valge sind enam
piina ta puhtus kiiskav
meeltele tee liiga
taas ilm saab lumevalgest
sumisevaks leheroheliseks
taeva alt kaob lumi
ta õhku tõuseb ära sureb
enda järel ohkega ukse sulgeb
rõõm sind jälle täidab
iga loik kui peegeldab
avarust ja taevast
saad kinni võtta elu kaelast
Reegliinimene
Mõnele meeldivad kangesti reeglid,
nii hea on sealt näpuga järge ajada
ja õhtul rahulolevalt tõdeda,
mida veel võiks üks inimhing vajada!
Ja et jagatud rõõm on see kõikse suurem
siis levitab ta neid käsulaudu ka edasi.
Pöörates teisigi oma reeglite usku
lootes rahulikumale ööunele sedasi.
tri:nu
Tuhala Nõiakaev
Tuhala Nõiakaev hakkas keema,
tule, lähme teda kaema!
Keeb seni, kuniks lund
ja lumevett jätkub,
nõiahellad Nõiakaevus teevad pattu.
Tule, lähme siis ruttu,
oma silmaga kaema imet!
Tuhala Nõiakaev on nõidade saun,
muinasjutu hõnguline-
see Tuhala Nõiakaev...
Hetkes
Täna päike kõrgel taevas säras,
soojendades metsi, karjamaid,
varsti lehepungas oks see tänab,
loodus armastuses õitseda see võib,
luues päiksekiiri peegeldusest vetel,
jäätund' järvel, mis on sulamas,
täna see kõik toimumas vaid hetkes,
on kevad varsti meile saabumas.
- Tarmo Selter -
2024
Üks päev
On rõõm ühest ilusast päevast
mis juba hommikul algas helgelt.
Sain tehtud nii palju ja rohkemgi veel
täitsa vabalt ning mõnusalt kergelt.
Oskan hinnata hetki neid häid
minna kaasa ja olla seal sees.
Lasta elul end voogudes kanda
kui üks väikene kala vees.
tri:nu
Kevade ootuses
Palun vaata korra,
kas näed õitsemas
märtsikellukesi imearmsaid.
Kas võib välja tulla
lumeõites ka
lumikellukesi väikseid, varmaid.
Kas on taas kevad jõudmas meile,
talv see annab talle teed,
kuigi lumi oli nagu alles eile,
täna voolamas on sulaveed....
Ütle mulle, palun,
kuhu voolamas
on vesi hangedest sealt õue pealt.
Ehk on tõesti rahu
sellest talvest saand´
ja kevad see võib jälle alata.
- Tarmo Selter -
2024
Sõnad vaid mõtteis
Olen väsinud kordamast sõnu,
mida kuulata keegi ei taha
Sõnade taga on kurbuse võlu,
tunded nii kurjad ja pahad
Sõnad need armsaks on saanud,
mõtetes kuhjunud veel
Oleks vaikselt rahu neid maalinud,
kui oleks sõnu puudutand keel
Nii jäävadki mulle vaid sõnad,
mõtteisse rõõmu veel andma
sest elusat vaikusekõla
vaid mõttes saan edasi anda
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024