Hinnatumad Igatsuse luuletused
Kokku 405 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Kuidas?
kuidas sa oskad olla nii voolav ja loogiline
õhkõrn aga puudutamatu
kalk aga südamlik
südametu aga samas nii habras
et sinu puudutamine nõuab vaimujõudu
ja hingejõukust
ära ole nagu kauge täht seal taevas
vaid vaata ka nende poole
kes on siit alla sadanud
sest
kui oled kõrini mudas
keera nägu tähtede suunas
ja jälgi
kuhu su unistused on teel
Kunagi
kui noored olime siis armastasime
siis päris minu oma oli sinu meel
kui koos olime siis kallistasime
siis kui kunagi noor olid veel
üksteist oma kaisus hoidsime
kui iga hommik igatsesin sind
kõik takistused oma teel võitsime
ja sina igal õhtul ootasid mind
Pistke perse
Mulle tuleb igasugu reklaami
automaatselt läheb kollasesse kotti
müüa ehteid, tolmuimejaid ja voodiraami
firmad tahavad teenida sotti;
JYSK, K-Rauta, Select ja Handymannid
ei arva, et mind kotib, midagi ei osta
saaks müügipead kätte, kütan kuumaks kannid
FUCK OFF, sest jõule ma ei oota;
ja pistke perse see Rimi värk
ning matusebüroo hinnalangust andmas
kui vaid olekski kaasas ka puust särk
kusagil peres kuuse all laiumas;
mõnele sellisele jah jõuluvanake toob
akna taga passib päkapikust koll
on kodusi, kus jõulud stressi loob
kes väga ootab adventi, on lol .....
Kohtumised
Mul ei ole sulle sõnu
laulukatse nurjus
järgneb vaikus- piin ja mõnu
sõnadeta kurjus
Tunnen külma õhu fronti
udu tihedust ja rõskust
mööda nahka verd ja konti
hinge jõudev valu laskus
Matan mõttes mitu keha
ammu ilma sinu vaimust
mida eksiga veel teha
karistuseks katkend lõimust
Helged mõtted parinaga
heidan- üksildus mu selts
lahkun- minnes pori taga
ees on helgus- igikelts
Hulgun ulas külmun kõngen
elusõnadeta hauas
lumelagedatel langen
metsas kajad: "Kaua's kaua's"
Kandes ennast- jäätund vakka
mõeldes lauluväega linnust
ükskord sajandite .....
Päike
Päike, oled veel nii soe ja hea,
kütad kogu ilma peal,
kingid soojust südame,
jagad valgust ilmaruumile.
Päike, kõik vajame veel sind,
nii kõrge taevalael
on sinu hind.
Päike kuldne,
ära pilve taha peitu poe,
nii hea on olla, kui veel säng on soe,
see kõik nii väga, meile loeb.
Kaua jaksan veel armastada?
Mul on palju armastust, palju hoolt-
mida tahan jagada,
Kuna minu päevad on tumedad,
siis tahan olla päike teiste päevas.
Kuna keegi minu eest ei hoolitse,
siis tahan teiste eest hoolitseda.
Kuna keegi mind ei armasta,
siis tahan teistele pakkuda armastust.
Mul on tohutult hoolt ja armastust,
mida jagada.
Aga kaua ma jaksan armastada,
kui keegi mind vastu ei armasta?
Kui siiski pean ise enda eest hoolitsema,
ise üritada endale särada.
Kuid isegi kui armastan end ja hoolitsen ise, pole enda armastus siiski sama.
Kaua ma jaksan jagada armastust,
kui ke .....
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Igatsuse mõtted
Ämblikul on niidikera
väikse punnis kõhu all
Niidikerast punub võrgu
kiirelt ja nii osavalt
Mäletan,kui mu vanaisa
kalavõrku punus nii
See kaua aega võttis temalt
päeva, vahel teisegi
Ämblikuniidist võrk on habras
kiigub puulehe peal
Putukas,kui lendab sinna,
jalgupidi kinni seal
Nöörist punutud võrk on tugev
vanaisa ramm on sees
Kalake, kui võrku tuleb,
sipleb võrgus elu eest
Toidulauaks ämblikul
ta enda kootud võrk
Vanaisa toidulauda
katab kala hõrk
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Hingedepäev
Hinged on ududest saabumas koju,
hubelev küünlaleek- juhatav kiir...
Ootan sind aknal, mu pisike poju,
sealt kus on elu ja kaduva piir.
Kamin on küdemas, lemmiktoit pliidil...
Alati pikaks jääb tulekutee...
Elutants nugadel... Libedal siidil
jaheneb süda ja igritseb lee...
Raskelt kell pendeldab... Vaikusevarjud...
Ärevas lootuses sirutad käe
aastate taha... Nii ootama harjud
kui igatsust piserdab HINGEDEPÄEV.
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
Kui puudutad mu hinge
Mäetippudelt vaatab tagasi õhtu viimane päike.
Tema läheb , aga soov jääb meiega.
Seesama, mille oleme igal hommikul talle andnud
Saatmaks meid läbi päeva ja meid seob.
Tuleb oodata uut koitu
Mis kõige ilusam kui puudutad mu hinge
Oma viibimisega minu embuses.
Mu kallis
Me oleme, sest me ei taha
Ja elame, sest nii on antud.
Oh uue päeva päike , palun ole helde.