Hinnatumad Igatsuse luuletused
Kokku 405 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Tahad tantsida minuga?
Kui öökülm on hell
nagu sinu sõnad
kuu kõrgel, hilja on kell
aga end sa mulle annad;
siis seisan valges
ootan sind akna all
jalgupidi lumes
meid kahte ootab ball;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie kahe ühtikuuluvusel;
see on enamat, kui uni
kuu annab su huultele läike
talveroosid õitsevad kuni
taevas tõuseb päike;
su suudlus, põletavalt soe
praegu on talve süda
öine jahedus ei loe
iga päev tahan sind kutsuda;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie .....
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Ära näpi!
Emme ja issi Jukule alati õpetanud
et ära puutu igat ettejuhtuvat asja
kes lapsena poleks nt. kärna nokkinud
mis on haava bakterite eest kaitsja;
isegi vistrikke ja muid punne leidub nahal
sünnimärke ja kokku kasvanud küüsi
sisemusest märk näitab välja naha kohal;
saladused tervisega pikalt ei püsi;
ja kui sul on midagi huule peal
kas ohatis, vill või mingi junn
vaata ette noppides, mis sul seal
üks roosakas paks - paks punn;
kombates keelega Juku mõtleb
et kuidas see üleöö tal tekkis
vinn pole , millel ta keel ringleb
ja kuidagi vaha moodi see mekkis;
.....
Maal on minu koduke
Maal on minu koduke
ammu maha jäetud see
Noorena ja huljana
tulin linna elama
Elu kiire,lõbus oli
südames mul leekis tuli
Linna ellu ära armusin
kärarikast elu nautisin
Aastad läinud siia-sinna
hing nüüd ihkab koju minna
Maal mu armas koduke
aknas paistab tuluke
Aknas paistab tuluke
kuis hing ihkab tema järele
Süda rinnus taob mul nii,
kas jõuan armsa koduni?
Hommikul
Hommikune kohvilõhn äratab vaikselt.
Õues on juba õdusat valge.
Rahvast ei ole palju, on vaikne.
Väljas on talviselt külm ja karge.
Märkasin sind aknast välja vaatamas.
Sa seisad püsti, pikk puuvillane mantel seljas.
Müts käes.
Sul on ilusad juuksed.
Rong kihutas edasi.
Ma polnud sind varem selles rongis märganud.
Sinu pilk peatus ka mulle.
Kui õrn tuulehiil paitas su pilk minu põske.
Vaatasin sind, sina mind.
Sa olid armsalt uje, aga võõras mulle.
2019.a. märts
Kodu
Kodulinna rohtunud tänavad,
grafitiga kaetud seinad
ja varemetes majad...
Laudadega kinni löödud aknad
ning lahti vajunud uksed...
Raagus vahtrad ja kased
heites varje lagun'd aialippidele...
Kord pilke püüdnud roosipeenrad,
alles vaid surnud varred,
mis paraku keelduvad alla andmast.
Ajast räsitud kuuri najal
seisab nukralt mu lapseea jalgratas...
Ta sadul vihmast vettin'd
ning pedaalidel sõtkub vaid tuul...
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Mälestus
Väiksena ma olin väga loov
tegin ise laule ja
jooksin koos rebastega, mitte huntidega
Orienteerumine meeldis
poiste seltskond oli põhiline
alati mõisa peale, alati võiduni välja võimalusel
Ma võtsin tabureti
see oli minu "Laulukarussell" laulsin seal oma laule
surnud vanaemale ja vanaisale,
sest lapselik vaist ütles, et nad kuulevad
laulsin ka surnuaias hauaplatsil
see oli minu jaoks loomulik
Kui sina sõidad vanaemale-vanaisale külla,
sõitsin mina kalmistule
selline oli minu kui eelkoolilapse elu
Ei tea midagi vanaema kohevatest pannkookidest
või .....
Katkised poolused.
Taas mu tunded riivavad mu südant
olen su iha küüsis kui haavatav jänes
õrnalt eemale hoides, mõtlen sinule
tehes seda viga, korrates aina rohkem.
Süda ja mõistus teavad et ei tohi,
kuid mu kaks poolust,
rebivad end lahti teineteisest,
minnes ja tehes vastastikuseid tegusi
Taas lähen kaasa poolega, kes
igatsedes, lootes ja unistades
su head süda, hinge ning
olemust tahab.
Teist ma vaevu kuulan, mõistusega ma tean,
et tal on õigust, kuid süda ihkab sind, mu kallis
Olen sind tahtnud algusest peale
kuid enne viimast võitlust ma sinust ei loobu veel.