Igatsuse luuletused
Hing on täis valu tunnen,et neelaks ainult kalu.. Kuid seda ma ei talu ära tee seda, Sinult palun
Kokku 304 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Tule mulle järele mu ema
Tule mulle järele mu ema
kasvõi sõbrapäeval sõbraks võta mind
Kas sa tõesti pole nutnud minu pärast
mina nutnud sinu pärast küll
Kevadel,kui tärkamas on loodus
linnupere pesal askeldab
Ööbik tuleb laulma toomepuule
õhkõrnad kastepiisad lehe peal
Ema,kas tunned siis ka puudust?
Kas ka süda valutab?
Tule mulle järele mu ema!
Sõbrapäeval kaasa võta mind!
Tunded
Juba lume alt,
ma otsin kevadlilli.
Niiväga kevadet
ma armastan.
Jäätunud lumehangel,
must vares kraaksujoru veab.
Viimati ma teda nägin,
oma aiaväraval.
Talve ikka kannatan veel ära,
küll siis tuleb kena kevade.
Kevad ise,ajab hingelt mure ära,
tärkab esimene lumikelluke.
Tigu
Tigu,sul on ilus maja,
kannad seljas kogu aja,
mulgi maja oli varem,
nüüd ei tubagi.
Tigu,tigu,näita sarvi mullegi!
Tigu kukkus,tigu tõusis jalule,
maja kindlalt seljas,rühkis mujale,
kui sa tigu väljud majast
ja tagasi ei saa,
oleksid siis õnnelik,
ka ilma temata?
Vihmavesi tigu pesi
ja siis uhtus minema,
päris hästi ei saand aru,
kuhu pidin liikuma...
Tigu,tigu näita sarvi mullegi.
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Keelatu
Sa tuled lähemale,
oled juba liiga lähedal.
Su silmades on omapära,
pupill ei oma maksimummäära.
Ütled mulle “neela!”
Miks ma ennast ei keela?!
Aga miks ma peaks….
Peagi kõik muutub heaks.
Nüüd ma palun Sind
Hoia paigal mind
Hoia paigal mu käsi,
need Sind puudutamast ei väsi.
Talitse mu mõtteid,
kontrolli mu andmeid.
Olen kaotamas enesevalitsust,
tahan näha Sinu agressiivsust
Tõmba mind ja pigista mind
mu huultega kaetud Su ihupind
See tunne on nii kuradi võimas
kehad kui aatomielektrijaamas
Tahan Sind saada,
Sind taevasse saata.
Aru ma ei saagi,
põ .....
Kunagi
kui noored olime siis armastasime
siis päris minu oma oli sinu meel
kui koos olime siis kallistasime
siis kui kunagi noor olid veel
üksteist oma kaisus hoidsime
kui iga hommik igatsesin sind
kõik takistused oma teel võitsime
ja sina igal õhtul ootasid mind
Linnahalli varjus
Ta kadus, ta hajus
Seal Linnahalli varjus
Ta hadus, ta kajus
Istusime sajus
Ta kadus, ta hajus
Oli vastapandamatu
Ta hadus, ta kajus
Olid lilled ja pajud
Ta kadus, ta hajus
Oli tunne nii raju
Ta hadus, ta kajus
Oli roosakas taju
Ta kadund, ta hajund
Olen Linnahalli varjus
Ta hadund, ta kajund
Yksi istun ma sajus
-Reijo Roos-
13.5.19
Kõndides üksi sel teel
Kuuvalgus on see, mida silman,
kui õhtul ma voodisse läen.
Vahest pisargi tuleb mul silma,
et millal sind uuesti näen.
Kui üksi vaid kõndisin radu,
siis tahtsin ma kedagi veel.
Kuid üksikum veelgi on olla,
kui keegi on olnud su teel.
Üksi kõndides mõtlen ma palju.
Üksi kõndides vabaks saab meel.
Ainult nii olen kindel kui kalju.
Ainult nii püsin üksi ma teel.
Üksi olles saad vihma kõik kaela
ja kõik tuuled on vastu su ees.
Ning kui kukud, võid nutta või naerda.
Aga tõusma pead ise sel teel.
Kuid kui juhtub, et keegi on tulnud
ja võtnud su vigase kä .....
ma tahan sind hoida kui hõõguvat sütt mu pihus
ja tunda sind põlemas mu ihul
ma tahan hoida sind kui ehapäikest mu süles
ja tunda su kadumist su kaduvikku ärgates üles
ma tahan seda mis peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi mu mõte isegi mitte
ma tahan olla ise peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi sa ka peegeldades maailma kõrgemaid tippe
ma tahan sind siin ja kaugel
praegu ja lõpmatuses
ning ise olla igatsetud
nüüd ja sügavustes
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Hetke ajatus
Sa oled põranda praksumine
Oled tindiplekk mu sõrmil
Kitarriheli toast tuppa kaikumas
Pisar minu põsel
Kuid
Hetki hiljem kitarriheli vaibus
Tunni pärast pisarad ka lakkasid
Päevi hiljem tint mu sõrmilt kulus
Uues kodus praksumine vakka jäi
Kuid
Mu kõrvus siiski põrand praksub
Tint mu nahast läbi südamesse süübis
Kitarriheli mängides taas meenub
Pisar valat nähtamata vormi
Igatsen
Öös mustas pimedas
Päikest täis liival
Vihmas või tuules
Tormis või põuas
Tunnen Sind siin
Mis siis, et nii kaugel
Siinsamas enda kõrval
Tunnen Sind lähedal
Kas neid silmi sügavaid
Huuli mahedaid
Kas puudutust taevalikku
Või hoopis südant nii puhast
Seda ei tea
Aga tean vaid, et igatsen
Igatsen ja mäletan
Kuidas Sind armastan
Unistusest Unustusse
Sina oled see kes jõudu annab
kui trööstitu on kõik
siis lootust endas kannab
Kui oled sina ei vaja midagi muud
sest ei õhku ega vett
vaid aint sind nagu pime öö kuud
Sina mulle päikese tood
kui hall on kõik
siis vikerkaare pilvedele kood
Kui keegi teaks kui õnnelik ma
sest seda mõõta saa
vaid ainiti minu silmis näed sa
Kui ainult vaid see tõsi oleks
Kui ainult vaid unistus poleks
Et seda suudaks unustada
Et seda mälust ära kustutada
Sest seda kõike enam pole
Sest sind lihtsalt enam ei ole...
Ingel
.Nad ütlesid, et tunneli lõpus on valgus / Arvasid, et see on uue algus
..Et paremaks läheb kõik / Läbi on see kole lõik
..Kui oled kui ingel
....Murtud tiibadega
.....Kui langed kiiresti
......Põlend sulgedega
.......Ei näe su silmad valgust / Pole sulle mõeldud uut algust
.......Vaid halvemaks saab minna kõik / Kohe ajalukku kirjutatakse kurb lõik
......Siis agooniat tervitad
.....Endas kõik sillad põletad
....Siis jätad hüvasti
...Kõik põletad
..Pimedast nii sügavast leiad end / Mõistad, et see lõpu algus
.Et lõppeks ometi see kõik / Soovid vaid
******** .....
öö
Et oleks kaunis see öö
oleks ilus kui ise oled
et poleks öö sinu - nii tühi kui on minu
poleks rahutu ja külm,
Et oleks vaikne kui langev lumi
oleks soe kui minu südame tuli
et poleks öö sinu - nii pime kui on minu
poleks must ja hall
Et oleks punane ja valge
...
Punane kui tuli,
nii kuis ere leek sooja annab
Valge kui kuu,
nii kuis valgus lootust endas kannab
Tunne Hetkeks
Tunne Hetkeks, et sinuga olen siin
pole arme ega valesid
pole aega ega saatust
Tunne Hetkeks, et sinu hinges pole piin
ma sureksin, et uuesti elada vaid
olen väsinud eest pagemast ja jooksmast
ma sureksin, et uuesti naeratada vaid
kui valesid jaksaks kustutada vaid
mu ehitatud müürid andesta
su südamesse tehtud haavad unusta
veel üks kord kaasa tule minuga
veel üks kord luba olla sinuga
Tunne Hetkeks, et pole see kes olin
pole pisaraid ei piinasid
pole valu ei haavasid
Tunne Hetkeks, et armastus sinus olen
ma sureksin, et uuesti armastada vaid
olen väsinud kah .....
