Igatsuse luuletused
Kokku 408 kurba luuletust igatsemisest - igatsuse luuletused
Hingedepäev
Hinged on ududest saabumas koju,
hubelev küünlaleek- juhatav kiir...
Ootan sind aknal, mu pisike poju,
sealt kus on elu ja kaduva piir.
Kamin on küdemas, lemmiktoit pliidil...
Alati pikaks jääb tulekutee...
Elutants nugadel... Libedal siidil
jaheneb süda ja igritseb lee...
Raskelt kell pendeldab... Vaikusevarjud...
Ärevas lootuses sirutad käe
aastate taha... Nii ootama harjud
kui igatsust piserdab HINGEDEPÄEV.
Ootan tundi
Ootan lund
iga päev
terve tund
Päevast ühe tunni
võtan ma
valget lund oodata
Tunni järel
tund läeb ruttu
ootus lähemale saab
Kuuri all on vana saan
tundekeeli puudutab,
tuleb tund ja taas
libiseb vana saan
Kuigi päike on veel ere
ootan tundi,
mil võin öelda:
"Tere esimene lumi,
tere, tere"!
Kureparv kõrgel taevalaotuse all
Näen kõrgel taevas kureparve, klu, klu,
veel saadavad maale hääle.
Kuis ühineda tahaksin kureparvega
ja koos nendega igatsevalt kluuksuda.
Tahaksin tunda maa ja taeva_vahelist piiri,
tunnetada kerget hõljumist...
Tunda eemalolemist
ja lahkumisvaluga minemist.
Selline ongi mu mõttelend
vahest olengi kui tiibadeta lind.
Katki hing mul siit ja sealt,
murekoorem lasub südame peal.
Maailmgi rebitud on tükkideks,
inimesed kui linnud,
valmistuvad rändudeks.
Kus on siis paik, kus rahu saaks?
Nii kõrgel, nii kõrgel
on taevakaar...
Sügis veel ei taha minna
Sügis veel ei taha minna,
kondab maal ja kondab linnas.
Viskab seljast kirju rüü,
see on talve-tuleku süü.
Kuldsed kingad jalast heidab,
samblasülle ära peidab.
Mõtleb, mida võiks anda, võtta veel,
et väga kurvaks ei muutuks meel.
Nõnda sügis ringi kondab,
kondab maal ja kondab linnas.
Peidab, jätab maha midagi,
kuldne sügis hinge püsima jääb alati.
Tähesadu
Ergav tähtedelend
särinal pillutas tuhka.
Koidupunases kõrvetas end,
hommikuvalguses puhkas.
Kirepalangu jahtunud pingil
sabatähest erkpunane lõng.
Aralt tähtede vahel käib ringi
meeli tulitav igatsushõng.
Linnutee mänglevas tules
tähesadu süütas mu särgi,
leekivast tundetuulest
kustutas häbimärgi.
Linnusulg
Kõrgel taevas üks linnusulg hõljus
hõljus ja hõljus kuni siis langes
minu õlale ta
Tundsin ära linnusule valge
kure sulge meenutas ta
see kureke elas mu katuse-korstnal kõrgel
kuniks sügisränd viis ära ta
Mõelda-vaid, et saatis sule mulle!
Ei unustanud mind olnud ta.
Oma südames nii suurt õnne
ei ole tundnud iial ma
Päike
Päike, oled veel nii soe ja hea,
kütad kogu ilma peal,
kingid soojust südame,
jagad valgust ilmaruumile.
Päike, kõik vajame veel sind,
nii kõrge taevalael
on sinu hind.
Päike kuldne,
ära pilve taha peitu poe,
nii hea on olla, kui veel säng on soe,
see kõik nii väga, meile loeb.
Tahan sinuga lennata ära
Tahan sinuga lennata ära
mu ilus soojamaa lind.
Külmaks on läinud täna
soojust ihkab mu hing.
Luiged ju lähevad lumi taga
see nende viimane piir.
Valge luik
võta kaasa mind täna
külm mul olla on siin.
Enam ei tasu loota ei mõelda
aina külmemaks kisub ilm.
Suvi on pagenud täie väega
sinna, kuhu ihkab minugi hing.
Nägin suve nutuseid silmi
Nägin suve nutuseid silmi
tuul puhkus pilvedest pisaraid.
Päike taevakaare alt madalamale hiilis
päeva samm muutus lühemaks.
Linnud traatidel üheskoos laulsid
juba lõunamaad igatsesid nad.
Häälekalt ühe korra veel hüüdis
suvi, sügisele kätt ulatas.
Oligi minu hingest pühitud suvi
sügis on mu hingele lähemal.
Siis ma kurvastada ja igatseda tohin
mõtteid korrigeerin ja puhastan.
PUU
Eile veel oli lehti täis puu,
puu vastu hea oli tuulesuu,
aga täna oli puu
paljaks pöetud,
minul juuksed lühemaks aetud.
Eile veel õõtsus linnupesa puul,
pesakesel laulis tuule-ja linnusuu,
aga täna oli linnukene läinud,
minu hinges igatsus karjub.
Eile veel oli lehti täis puu...
Eile veel laulis oksal linnusuu...
Eile veel ei igatsenud mu meel...
Eile ei tundnud päris sügist veel...
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Sammud
Kuulen samme,vaikseid samme
on varahommikune tund.
Vihm, see pritsib akna peale,
mul ei olnud öösel und.
Tuul kolistab katuseräästas,
päike pole välja ilmundki.
Kuulen vaid samme lähenemas,
hirmust pole juttugi.
Kaevurakkel kiisu istub,
ei ole teinud sammugi.
Kiisu sammud on ju pehmed,
sina neid ei kuulegi.
Läidan tule pliidi alla,
kuulatan puude praksumist,
piilun aralt aknast välja,
ei ühtegi inimhingelist.
Kuulda on vaid tuttavaid samme,
mis lähenevad ja kaugenevad jälle.
Ainult taevas teab ja tuuled,
lahkunute rännuteid.
Sammud hingel ja mu meele .....
Vetevoog
Nii mõnus on vetevoos olla
tuul tasa sind kiigutab
lainetus käib üles ja alla
pea kohal kajakas tiirutab.
Lasen end voogudel kanda
kaugele, kaugele siit
eemalt vaatan koduranda
ei tea, kuhu laine mind viib.
Las olla vaba mu süda
las vaba olla mu hing
vetevoog tasa, tasa
teab, kuhu mind viib.
Rahu on see, mida vajab
mu süda ja rahutu meel
vetevoog kaugele kannab-
kõik mõtted, mis kurvad mu sees.