Isamaalised luuletused
Kokku 239 patriootlikku ja isamaalist luuletust - isamaalised luuletused
MOODSAD AJAD
Värv vahetus marksistil
sõlm pingestus rassistil
nii sündis sürrealist
ja moondus monarhist
ja veendus Vennaskond
et pe-s see pesakond.
On mandunud maneerid
ja vinduvad pioneerid
ehk raksatab rahehoog
vast värskendab vetevoog.
Me oleme vintsked vennad
me oleme AAte vennad.
Lootust lootusetusse ...
Tulime kui maailm oli veel pime,
karmi Põhjala rüppe - sellal.
Väikerahvana õnneks - kestsime,
orjusest vabal nüüd isade maal.
Lihtrahvas , kes saanud - priiks,
pisut haridust ja valmis plaan.
Riigijuhtimises olla neil sobiks,
üle tormas meist mässu orkaan.
Nullis ida riik , vabadus võidud,
korda läks , kommunistide võim.
Rahva eliit , vangi piina viidud,
järelkajas neil osaks , vaid sõim.
Väike - riigis juhte nüüd palju,
rahva õnnele , plaanid kas neil.
Veel töörahvas püsib, kui kalju,
jaksab kukrud - täita ka teil.
Aastaid rahvas kes olnud vaev .....
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Pidule
Pidule!
Torupilli kaunis hüüd kaigub üle Eestimaa,
kutsub noori -vanu tantsupidu pidama,
piduriide sätin kambris selga,
leivakoti haaran hõlma,
linna poole sihi sean,kaare poole kõndima.
Kaare all me noored -vanad,
kokku saamas tantsu tavad,
Oma sammud ritta seame,
rõõmsaks saame oma meele,
eha saabudes me kodu teele...
Sinine taevas
Sinine värv me taevas,
meie inimesed aastaid olnud vaevas.
Rabelenud ja vaeva näinud,
unistused oma pead käinud.
olla vabariik ja oma inimestele kuuluda,
soveti ajast proovinud tuulduda.
Must peaks olema rahvajuhtide süda,
kes rahva juhtidena on koorinud ise seda.
Seda kõike mis peaks kuuluma eesti rahvale,
taskutesse ajanud mis peaks kuuluma rahvale vahvale.
Oma riik ja omad sümbolid
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....