Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1877 kategooriata luuletust
ka see kuulub elu juurde
ma ei lausu
olen vanausuliste
jonnakast tõust
mis siis karvane
pole mu lõust
Sind armastada
eesvanemate silmis olnuks
see taevani kisendav
surmapatt
Aadamast kaasa saadud
pärandus
vanaisa pilguga näidanuks
kus asub uks vaid ema
ei lausuks
hing sul on nüüd
roojane must
ta aru saab milline
kaugus me vahel nüüd
laskus miks värisen
sellest kui sügistuules
koltunud haava leht
rohkemat vist teha
ei ma ei pane
silmi kinni ma mõista
tahan mis on heas
ja kurjas inimene
teeb teda mis rõõmsaks
kurvaks valgus kus
temas on see mis tume
ja vire
ristimärgi õhtul lööd ette
palud maa peal lõppeks
vaen ja vihkamine
saaks otsa see aeg pime
otsa vaadates suu mult
jälle küsib
millal kummardada selle eest
tänus saab maani
muud rohkemat ma selle
heaks teha vist saagi
kuidas ka aeg
meeli ei räsiks
elamast ära veel väsi
eile õhtul
see teadmine
õhtul voodisse heites
suvi üleni pole ära läinud
meele teeb rõõmsaks
ja kergeks hommegi
avatud on astrite jahe
jorjeni kollane päikese õis
nende õitsemist aias
pimedani näha võib tee
ääres pärast hommiku
kargust üksiku võilille
pärani suud vereski
veel alles suve
vabadus ja päike
nagu ees sul oleks
veel miljon heldet
käiku õhtul ehast kumav
akna ruut kõik muu
uus ja hiigelsuur
Suvi alles poolel teel
Suvi poolenisti peitnud enda ära
kuldse sügise rüppe.
Tunda annab iga tund,
et suvi lahkund pole mitte.
Mis küll hoiab suve tagasi,
et ei liigu tema edasi?
Suvele vist meeltmööda see,
et on kuldse sügise embuses.
Linnud lahkunud on juba,
tagasi neil pole teed.
Pesad jäetud kõigil maha,
aga suvi kestab veel.
Taas sügisesse astun
Hommikul, kui ärkan taas,
end ajan vaikselt püsti,
voodi servalt tekk on maas,
küll üles tõstan varsti.
Vannituppa ennast vean,
saab pestud kõik, mis vaja,
unisena seekord tean,
et õhtul uinun vara.
Vaatan korra termomeetrit,
kargus vaatab vastu,
riietun ja kiirelt taas siis
ma sügisesse astun.,
- Tarmo Selter -
2023
kui suve hääbumise
kui suve hääbumise
nukrusel viimaks
lahti lased käest
jäävad selja taha
kurbuse kõrged mäed
hing korraga hoopis
valmistub
räästate tilkumiseks
kraavide vulaveeks
uueks haljuseks kevadel
meekarva pajude
sumisemiseks
suvi läbi olemiseks
kõigi õite sees
*
kõik on praegu nii hell
ja üleni lahti
otsatu taeva all
vaatan kuis laps
seda mus ahmib
teada taha ees on
kasekuld aias
lilli söestav hall
veel olla suve ligi
veel taeva alune
üleni pole tühi kui
kärbes lapsuliblikas
õhus lendab all järve
ääres veel koltumata
pilliroog sul laseb
suve ligi olla veel
kõle pole tema kahin
rünkpilve valget teel täis
iga loik mõne õitsva
õie juures meel
endistviisi ringi kollab
kui oleks rohus see
soe päikse rõõmus laik
