Lühikesed Kategooriata luuletused

üks pildike suvest

paat taevas kallas
vees jalgupidi pilliroog
kuis kõiksus seda valvab
kiivalt hoiab koos

ära lähen
rootsiitsitaja ärevalt ootab
ta üksi saaks jääda
pesa ning järve
eha värvega

Sügis Tartus

tagasi Toomel
vahtrate kume valgus
õhtu täis malbust
ei otsa ei algust mis
koltunult verre valgub

pealkirjata

kõik muu kui kaob
jääb siiski alles
me armastuse valus
valgus ta õitsemise
ärev algus
mis ajapikku kuldseks
värvub päeva sisse vaob
hetke sisse vihmana valgub

Mõnikord tunnen,et mind pole vaja.
Valesti sündinud,valel ajal...

Ma vaatasin aknast
Sa läksid ja läksid ja kaugenesid üha.
Tummalt ma seisin
ja mõtlesin
kas miski on ilmas veel püha.

Üksi olek on imepikk
Üksi olla on imelik.

jorjenite õitsemine vihmas

mus uuesti üles äratab
sinitaeva igatsuse
lillede õitsemisest lahku
minemise valu
pillava suve janu

Silver Seppa matkides

on igaühe hinges
Suur Prantsuse revolutsioon
milles sündis ilma
vabadus võrdsus vendlus
rahvaste kartlik embus
karikas millest janus jood
elu vaprust imelist heldust

kaks jõudu ilmas

kaks jõudu ilmas
põrkuvad jälle
kaks tõde alasi
ja haamri vahel
oleme taas sinuga
elu mu õde
ja nii juba tuhandeid
aastaid ükskõik
kui kaugele taha
ette ka ei vaataks

Aristotelest lugedes

noa põhiolemuseks
on olla alati terav
mis on selleks inimeses
miks ta siis seda pole
lepib sellega
kestma jääb kaunis
kestma mis kole

joo tühjaks

joo tühjaks seegi hetk
kus kasel koltub
esimene leht
järve ääres pillirool
räsib mida tuule hoog
sind puudutama
üleni hakkab
suve lahkumise valu
lumeni ära see talu

Õnnesoovid sõbrale

Soovin sulle südamest õnne,
et sul rohkem oleks poisipõnne,
et kõik päevad oleksid rõõmu täis,
et sul käsi ikka hästi käiks!

viies august

kõrv kinni püüab
küla keskel kuivanud
haava otsas kurgede
nokaplagina
meel kuis rõõmustub
veel pojad on pesas
talv kusagil kaugel

ma ei tea

ma ei tea isegi miks
vaadata ei taha
eha valguses
põlevaid pilvi
öös flokside õitsemist
augusti sametist pimedust
miks lasen taluda hingel
nüüd suve järele kisendust

Stockholm

kui hingega

kui hingega saab kokku
hing sus ärkab
lill ja lind kel
äkki on tõusmiseks
tiivad mis päiksesse
viivad
mis siis
ära põled sellest
üleni viimaks

Öine taevas

Tähed purjetavad öises taevas,
valkjas kahvatu kuu
saatmas neid teel.

Ilma päikseta
on kõle taevas
ja tunne kõhe
on südame sees.

käel ununenud oli

käel ununenud oli
Su naha puudutus
suul huulte hõõgus
see verel unes meenus
hinges ärgates rõõm
et mälu leebus
lahusolu valu öö
pimedusse neeldund