RSS
paat taevas kallas vees jalgupidi pilliroog kuis kõiksus seda valvab kiivalt hoiab koos ära lähen rootsiitsitaja ärevalt ootab ta üksi saaks jääda pesa ning järve eha värvega
tagasi Toomel vahtrate kume valgus õhtu täis malbust ei otsa ei algust mis koltunult verre valgub
kõik muu kui kaob jääb siiski alles me armastuse valus valgus ta õitsemise ärev algus mis ajapikku kuldseks värvub päeva sisse vaob hetke sisse vihmana valgub
Mõnikord tunnen,et mind pole vaja. Valesti sündinud,valel ajal...
Ma vaatasin aknast Sa läksid ja läksid ja kaugenesid üha. Tummalt ma seisin ja mõtlesin kas miski on ilmas veel püha.
Üksi olek on imepikk Üksi olla on imelik.
mus uuesti üles äratab sinitaeva igatsuse lillede õitsemisest lahku minemise valu pillava suve janu
on igaühe hinges Suur Prantsuse revolutsioon milles sündis ilma vabadus võrdsus vendlus rahvaste kartlik embus karikas millest janus jood elu vaprust imelist heldust
kaks jõudu ilmas põrkuvad jälle kaks tõde alasi ja haamri vahel oleme taas sinuga elu mu õde ja nii juba tuhandeid aastaid ükskõik kui kaugele taha ette ka ei vaataks
noa põhiolemuseks on olla alati terav mis on selleks inimeses miks ta siis seda pole lepib sellega kestma jääb kaunis kestma mis kole
joo tühjaks seegi hetk kus kasel koltub esimene leht järve ääres pillirool räsib mida tuule hoog sind puudutama üleni hakkab suve lahkumise valu lumeni ära see talu
Soovin sulle südamest õnne, et sul rohkem oleks poisipõnne, et kõik päevad oleksid rõõmu täis, et sul käsi ikka hästi käiks!
kõrv kinni püüab küla keskel kuivanud haava otsas kurgede nokaplagina meel kuis rõõmustub veel pojad on pesas talv kusagil kaugel
ma ei tea isegi miks vaadata ei taha eha valguses põlevaid pilvi öös flokside õitsemist augusti sametist pimedust miks lasen taluda hingel nüüd suve järele kisendust
kui hingega saab kokku hing sus ärkab lill ja lind kel äkki on tõusmiseks tiivad mis päiksesse viivad mis siis ära põled sellest üleni viimaks
Tähed purjetavad öises taevas, valkjas kahvatu kuu saatmas neid teel. Ilma päikseta on kõle taevas ja tunne kõhe on südame sees.
käel ununenud oli Su naha puudutus suul huulte hõõgus see verel unes meenus hinges ärgates rõõm et mälu leebus lahusolu valu öö pimedusse neeldund