Pikad Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1016 kategooriata luuletust
Nad lahkuvad
Nad lahkuvad järjest me juurest,
neid nähagi varsti siin pole,
nad lähevad siit, kus on juured,
neil midagi teha ei ole.
Nad lahkuvad sügise poole,
kutsudes teisigi veel,
neid saatmas on kargemad tuuled,
nad lähevad päeval ja ööl.
Nad lahkuvad jälle, et tulla
päikesekiirtega koos,
kui viimane lumi see sulab,
päike soojuse meieni toob.
Nad lahkuvad tegelt´ vaid viivuks,
laia maailma tiivalöök viib,
tehes lõuna pool mõnedki tiirud,
on varsti nad tagasi siin.
- Tarmo Selter -
2022
Oma õe mälestuseks
in mem´oriam Aleksandra
nüüd saad Sa siis lõpuks üheks
maa sisse ja välja hingamisega
jõgede voolamise
pilvede tuprumise
tuule pideva muutumise
valguse uuesti tulemisega
igal hommikul taeva alla
metsade kolletumisega
lehtimisega mais
nii öö päeva järel ukse suleb
kui tema aeg saab täis
mis siis et kell toas
endistviisi seinal edasi käib
kõik me saame
tõusta viimaks üles
valgusesse aja kohal
meie aeg teiste kõrval
kui üleni on ära kohand
keegi meie pärast
on öösel nutnud
päeval ohand
me pärast tund on olnud
harrast pal .....
pildike suvest
unustanud olin
päevgi loomisest väsib
aknast tuppa kui kostus
puude kohin
kraani all käsi pesin
see meelde tuli
voodisse kutsus uni
keel suus lausus
koos päevaga vaibu
ka sina õhturahu(k)s
taeva juba puhtaks pesi
pilvedest alla
sadanud vihma vesi
01.07.2022
Ma armastasin väga seda suve
Ma armastasin väga
Seda suve
Roosavärvilist
Õhkõrna
Tundehella
Tuulekella kuulsin
Tuuletutel öödel
Õisi nägin
Ammu raagus puudel
Neis kuudes
Oli taevasinist maiku
Igatsetud päikselisi paiku
Tundetulva sadas alla
Valgeist pilvist
Seda kõike nägin
Sinu selgeist silmist
Mis mind vaatasid
Ja naersid minu naeru
Vaevu püsin siin
See kergus tõstab üles
Istun kodutrepil
Suvetunded süles
25.08.22
Kas Sa tõesti?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
kui aeg see kokku meid kord viis,
leides tunded hetkes imelises
ning siis lahkusime, huulil nukker viis?
Kas Sa tõesti nägid minus seda ühte
selle aja jooksul, kui me ikka koos
langesime hetke, mis nii ehtne,
olles tuules, metsas, vihmas, soos?
Kas Sa tõesti nägid minu silmis seda,
mis lõi õhetama Sinu kauni pale,
kuu see mängib päiksevarjudega
siis kui sume öö meid võtab üle?
Kas Sa tõesti olid Sina ise,
rõõmustades iga hetke sees,
kui me jälle üle aasta kohtusime
selles pikas jaaniaegses öös?
- Tarmo Selter -
2022
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kahe rattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu räà .....
George Harrison - What Is Life
Mida ma tunnen, ei oska öelda
Kuid minu armastus on Sinu jaoks igal ajal olemas
Aga kui see pole armastus, mida Sa vajad
Siis annan endast parima, et kõik õnnestuks
Ãœtle mulle, mis on minu elu ilma Sinu armastuseta
Ütle mulle, kes olen mina ilma Sinuta minu kõrval?
Mida ma tean, seda ma suudan
Kui ma annan oma armastuse nüüd kõigile nagu Sina
Aga kui see pole armastus, mida Sa vajad
Siis annan endast parima, et kõik õnnestuks
Ãœtle mulle, mis on minu elu ilma Sinu armastuseta
Ütle mulle, kes olen mina ilma Sinuta minu kõrval?
Ãœtle mulle, mis on minu elu ilma Sin .....
Sügis
Sügis, sind ma nägin eile,
kuulsin öösel vingumas.
Puudutasid minu hinge,
sa oledki päriselt olemas!
Oled pisut nukrameelne,
kuid särts on sinus olemas.
Küll natukene hilja tulid,
vaikselt ja salakavalalt.
Aga täna oled ilus,
soe ja lahke meelega.
Midagi nii väga tahaks,
oma hingest sulle kinkida.
kask on hakanud kolletuma
kase õlgel kuldne rätt
vaadata on piin
hanedega lendu
tõusta tahaks siit
tee ääres koldseks
üleni saab peagi kask
nii habras armas
see suvega
pikk hüvastjätt
*
tee ääres koldseks
peagi üleni saab kask
nii puhas armas
see suvega
pikk hüvastjätt
kase õlgel
kuldkollane rätt
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Tore sügis
Polegi see sügis hall
ei näe vivmapilvi taeva all
pole kuulda linnukeste kurba siutsu
sügis täis on kirjut säutsu
Päike kuldab metsateed
kraavis ojakene niriseb
üksik porikärbes kuskil piriseb
samblikus rästik sisiseb
Siilipere lehtedes lulli lööb
orav puu otsas käbisid sööb
karuott laisalt mõmiseb
lutsib käppa, mis mesine
Haavikuemand silkab siia-sinna
kõrvad kikki, kuulab kuhu poole minna
jänkupojad kõik on teisel pool teed
sabatuti otsas neil värin on sees
Sügis soe ja tore on
tiigipervel krooksub konn
nii lõbus kõigil olla on,
sest tore sü .....
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Sügisel on mõelda palju
Sügis on nii ilus, kuldne,
nii kirju ja nii meeletu.
Miskit sügisel poeb põue,
suur meeleheide tulekul.
Sügisel on mõelda palju
suvest, mis on mööda läind.
Taga igatseda päiksesoojust,
mererandu liivaseid.
Sügist armastan ma palju,
tas on hingesugulust.
Inspiratsiooni allikas ta mulle,
puhtast südamest ma tunnistan.
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....