Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1539 kategooriata luuletust
Igatsus silmis
Igatsus silmis, sind ma vaatan,
tunnen hinges, kas sa mind ootad?
Kehasoojus poeb tasapisi hinge,
parem sulen silmad sest mõtetes pinged.
Millal sa tuled ja hoiad mul käest,
ütle palun, millal sind näen?
Millal sa tuled ja kallistad mind,
seda nii väga ihkab mu hing.
Tahan olla sulle, nii kuis oskan
nii kaua on oodata,
ei tea kas jaksan...
Millal meil on ärgata hea,
millal, sellele vastust ei tea.
Millal, millal...nii see vist jääb...
head ööd
üksik latern veel tänaval vilgub
laisalt akna taga oodates öös und
rahustavalt uduvihma taevast tilgub
kellal seiskunud on hilisõhtune tund.
südamelöögid vaikselt õigeks aeglustuvad
iga hingetõmme tekitab kehasse raskust
tähed tekina soojusega sind kaelustavad
kuu siis naeratusena palgele sulle laskub.
ohates õnnetundest mõtled endamisi ajus
et las ollagi väljas praegu külm ja pime
ka kõige tugevaimas ja paksemas lumesajus
võib sündida ühes hubases õhtus ilus ime.
Erilised tunded
Sa mõjud mulle, kui värskusest
nõretav kaste
Tilkudes mu peale oma magusat mahla
Korjates tilk haaval hetke puust
ma ei mõtle enam ammu muust, kui
Sinust, mu kallis.
PS. Tänane päev tõi tõesti erilisi tundeid.
Ma ei saa isegi aru, kuidas need tekivad.
Ma saan aru, millest need tekivad aga ma ei saa aru,
et kuidas sa mulle nii mõjud....kuidas su puudutused
mulle nii mõjuvad. Ja see tunne... see nagu lihtsalt
jäi mulle sisse ja ei läinud pealt ära...
väga kummailine tunne. Mitte halb,
väga hea, väga väga
hea aga täiesti tundmatu tunne.
K.U.U
Rõõm hetkest ilusast
Olgu rõõm, see tänasest päevast
Olgu hetk, mida nautida võib
Olgu ilu, mis säramas silmas
Olgu puudutus soojem see veel
Vaid seda olen oodanud
Seda hetke, mis nii suur
Vaid see retk, mida leidnud
Kuhu viinud on elusuund
Suurem on see
Vaid Su naeratus muudab kõik ilusaks
Saan ma tunda, et õnnelik ma
Unustada kõik mis olnud on valulik
Ja edasi minna vabana
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Laulupidu
Suur kumer laululavakaar,
kui liidaks kõike:laevad lahel
ja linna,maa me selja taga
ja laulva rahva nende vahel.
Jõeäärsel rajal kasesalus
ei ühtki laulu täna kaja,
ja vaikselt sugub videvikku,
ka küla rahvamaja.
Ja täna iga külaklubi
jääb videvikus uniseks.
Kuid homme sõidame siit koju-
kõik kes siin saanud sõpradeks.
Ja sõprus justkui liidab kõike:
nii päiksesära Soome lahel
kui Saaremaa ning Peipsi ranna
ja laulva rahva nende vahel.
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
Head uut aastat!
Lase õnnel enda juurde tulla,
leia endas selgust rohkem veel,
luba endast teistelegi anda,
näita lahkust kaaslastele teel.
Hoia ennast, nõnda hoiad teisi,
kes Sind ümbritsemas Sinu elus,
kanna endas armastuse õisi
uue aasta ilus, valus, võlus.
- Tarmo Selter -
2022
Vabandust
Kas suudad mulle andeks anda,
kui haiget tegin Sul?
Kuis jaksad seda valu kanda?
Kõik andeks anna mul'.
Ma põlvili Su ette langen,
mul süümepiin on suur.
Ja süda lõhkeb juba ette,
sest valukookoorem suur.
Kas võiksin Sulle lilli tuua,
õisi ilusaid?
Kord mu õienupukene olid,
süda, süütuke.
Las ma Sinu põsilt pühin
kuumad pisarad.
Las ma Sinu juukseid sasin
tuulesahinal.
Kuu, kui kukub öösse,
mulle andesta.
Pimeduse varju ise,
vajun häbiga.
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
suudlus
Kallis pühin kurbuse sinu silmist
hoian kinni Sinu käest
ei kaota Sind kunagi silmist
kõik läheb paremaks küll näed.
Suudlen minema Su mured
kuulan Sinu südamehäält
olen mõtetega Su juures
ka unenägudesse jään.
Minu maailm südamesse mahub
sest selleks oled Sina
võtan endale Sinu valu
ei kustu eales meie armastuse sära.
Kallis ära küsi liialt
sest kõik teed Sinuni viivad.
kõige kallimale
Kallis Sind ma vajan
oma kõrvale iga päev
ühised uued teerajad
ei karda neid. Kui
Sind enda kõrval näen.
Hetkedel mil oled kurb
Silmadest kustunud sära
Tulen ma. Valvama und.
Suudlema Sinu valu ära.
Nõnda ilusad silmad
Tähti täis naeratus
Ei taha kunagi olla ilma
Sinuta. Liiga valus
tunne on see igatsus.
Ref: Mäletad kui kohtusime
Sõnatult sind vaatama jäin
Oled mu elupäästev ime
Alates sellest hetkest
Mu maailm on vaid Sind täis.
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Päkapikk
Elas kord üks tore päkapikk
umbes pikapäka jagu pikk.
Metsas kõrge kuusekännu all
oli väike majakene tal.
Iga kord kui saabus jõuluöö
päkapikul algas tähtis töö
Puude külge leiba riputas
lumme ristikheina siputas.
Tema knnul palju loomi käis
kuni igaüks sai kõhu täis.
Kõik nad kiitsid päkapikumeest
kena jõulukingituse eest.
