Hinnatumad Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1865 kategooriata luuletust
Sõbrannade värk
Kaks tussi jõivad Calvadossi,
kõrvale sõid kabanossi.
Maailma asju arutasid,
kõik mured lahti harutasid.
Kes jättis maha? Kes jäeti maha?
Kas mann sai eile õhtul taha?
Varavalgeks ,koidikuks
kõik jutud saidki räägitud.
Nüüd süda rõõmus ja hing on kerge,
uus päev paistab palju helgem.
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
veel olla suve ligi
veel taeva alune
üleni pole tühi kui
kärbes lapsuliblikas
õhus lendab all järve
ääres veel koltumata
pilliroog sul laseb
suve ligi olla veel
kõle pole tema kahin
rünkpilve valget teel täis
iga loik mõne õitsva
õie juures meel
endistviisi ringi kollab
kui oleks rohus see
soe päikse rõõmus laik
päike sügis
äkki pilgu sul
peatab lapsuliblika
õielt õiele
lend ta kerge tiivalöök
kauaks vaatama
mis sunnib end
*
veel aken aeda
pärani on valla ent
maja täidab vaid
suvest lahkumise lein
mis sest verandal
valjult mulksub vein
päikest triiki täis
on valge lagi
maani klaasist sein
JESS, SOE NÄDAL!!!
Adijöö, vihm, saadi sinust lahti
august see nädal kaunis
polnud vaja saastaga enam mahti
suvi suvena, on tagasi äris;
ning täna oli üle 25 kraadi
omapära sai viimati pidada juuniks
viimane suvekuu on iselaadi
saab tagasi rannas pruuniks;
ilmataat tassis kah kuumuse üles
mille meilt juuliks röövis
miks küll aastaajaga ta eksles
lahkuda välismaale mõnedele pälvis;
nüüd viskan maha rannalina
ei tea sügisest midagi
olen rahul nüüd ilmaga mina
lapsed ei tea koolist sittagi;
jäätist ostsime ja kaldal kõndisime
rannajalka on täies hoos
piigasi ja laev .....
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
