Hinnatumad Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1292 kategooriata luuletust
Kasulikud taimed
Kuldne värviline nupp,
see on väike nurmenukk.
Kuivatatud tead ju see,
maitseb väga hästi tee.
Meie aias vaarikas
ja tema kõrval maasikas.
Mõlemad on marjad head,
kasulikud ehk sa tead.
Kõrvenõges kõrvetab
nagu tuli põletab.
Rahva tarkus ütleb nii,
nõgesest on kasugi.
tsüklist 16.a.
ära vaata mulle silma
kui mu meeltes
alles hägus käärib
õrnroheline kevad
lehed okstel mis
värelevad tuules
veel kasvada
pole jõudnud suureks
avarus taeva all
alles ise mu huuli
suudleb veel endas
helisema panna ma
ei taha armastuse sõnu
nad kiirelt
lihtsalt kaoksid õhus
ära vaata veel
mulle silma palun
Kevad tuli
On kevadine päike
paitamas põske,
luues hetke nii värske,
viies ilma nii rõske.
Ta vaikuses hiilib,
saatjaks linnulaulu kaja,
lendleb okstes tuuleiilil,
eksleb lumisel rajal.
Vaatan ringi ja ootan
õhtust hommikuni,
et lõpuks saaks hüüda:
"Näe, kevad see tuli!"
- Tarmo Selter -
2022
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Võbelevail laugeil
Sügispäikese võbelevail laugeil
Silman suve tõrkuvat kaugenemist
Kaskede kiiskavail kasukail
Itsitab veel viimast korda
Kajab aga tuuleleelotus
Ja kask koorib end salamisi paljaks
Lootes saabuvale talvesuudlusele
Et magusasse unne saaks vaibuda taas
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat puud
toetu .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Peidan valu 10
Täna õhta kõik naised on noored
kadrisant üleni valges kalpsab
nad hingest ära viskavad oma voored
ning ka mõni minu maja ees seisab;
koputas uksele üks blond neiu
punased põsed, sinisilmne ja ees naeratus
peale kommi tahtis saada peiu
kuidagi tuttav on ta, see mu avastus;
on veel purjus ja annab oma numbri
lubades raha eest lõbusat aega
lubas kutsuda mind oma kambri
mida jagab oma sõbrannadega;
andis õhumusi ning ära koperdas
pimedusse kaaslannate sekka
silmaringi see juhtum avardas
seega palju muretsesin ikka;
ette ajanud võltsi naeratuse
naine küsib mi .....
