Kategooriata luuletused

ah, päike

mõnel ööl unetul
kui aknad aeda suletud
lapsepõlv uuesti täitub
pilgeni päikesest
kollaste kullerkuppude
lillade pääsusilmade
mõrkjast lõhnast
poisist kõhnast kes
hulgub tolles ilmas
vaatab ikka veel
sulle avali silma

ma ei tea

mis teed sa siis
kui veri ei täitu enam
puhtevalgusega
ülaste ärkamise
käo kukkumise
jõe voolamisega
kärbeste tüütu
lennuga lehtede
suureks kasvamisega
puudel päeva et
lõpetab järve
kohal loojang

silmad lihtsalt sulen
Sulle otsa vaadata
ei julge

ilmast-ilma ilmatust
ilmub ilmsus ilmana
ilmub ilmsiks
ilmub ilmseks
ilmub ilmatuma ilmse
ilmsusena ilmnevaks
ilmast-ilma ilmudes
ilmsus ilmaks ilmnebki
ilmneb ilmaks ilmatuks
ilmatuma ilmekaks
ilmelt ilmsesti ilmseimaks
ilmumises ilmnevaks
ilmnemisest ilmuvaks
ilmast-ilma ilmlevaks
ilmutusi ilmutavaks
ilminguid ilmale ilmutades
ilmalisi ilmastades
ilmsusetust ilmsustades
ilmneb ilm-ilmsesti ilmaks
ilmatuma ilmseks
ilmatuma ilmatuks

pealkirjata

kõik muu kui kaob
jääb siiski alles
me armastuse valus
valgus ta õitsemise
ärev algus
mis ajapikku kuldseks
värvub päeva sisse vaob
hetke sisse vihmana valgub

mis on aeg

mis on aeg
oled hakanud
endalt küsima

võimalus olemisel
hetkis olla
koos maa ja taeva
lillede õitsemise
jõgede voolamise
tähtede põlemisega

suve kadumisega
näha puudel lehtede
hukku kurk kinni
kuis hoiab siis nuttu

tsüklist ema laulud

põuane august
teest kaugemalgi
tolmavad põllud
nädalate viisi pole
pilvedest tulnud
tilkagi vett
õhtuti lauale süüa andes
oled vaikne ja murelik
öösiti kuulad kuis
maa vaevleb justnagu
temagi oleks surelik

otsast peale

nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must

hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead

seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus

jalaga kivi tonksasin

teel jalaga kivi lihtsalt
tonksasin nagu palli siis
pihku võtsin otsa vaatasin
suu küsima äkki hakkas
kuidas sina jäid edasi kiviks
tähetolmust mina sain
inimeseks
jalge all külatee
see suvi taeva all
teeäärne moorputk
raudrohu valge õis

unetuna sügisööl

muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi

jäänd tühjaks kurepesa

möödas päevad täis
kurgede nokaplaginat
küla kohal nende uhket lendu
teel kevadisse Aafrikasse
teid saatku nüüd pärituul
mu mõtete lembus
uuel kevadel me
kohtumise ärev embus

*
enam teed mööda
minna ei taha kus
vihmast vettib
tühi kurepesa
ei tiibadega rapsimist
öösel poegade norskamist
esimest lendu pesa
kõrval odrapõllule
mille tuules õõtsumise viib
taeva alt täna ära
kombaini terav eeder

ära otsi seda taga pilk
oksal täis sai veel
üks vihmatilk

Isale mõeldes

paigatud dressipükstes
lapitud tanksaabastes
kelk vastu kõhtu
tuhisemas mäest alla
ikka uuesti ja uuesti
pimedani välja
me midagi siis
ei teadnud vabadusest
puhates selili kelgul
meid kauaks lummas
tähistaeva kirgas avarus
mustav sügav saladus

Mõnikord tunnen,et mind pole vaja.
Valesti sündinud,valel ajal...

Ma vaatasin aknast
Sa läksid ja läksid ja kaugenesid üha.
Tummalt ma seisin
ja mõtlesin
kas miski on ilmas veel püha.

Üksi olek on imepikk
Üksi olla on imelik.

Sa vaatad mind
Ja mul ei ole häbi.
Sa tunned mind
nüüd risti,põiki,läbi.

Sul võõras pole minus ükski kään,
Taas tunnen
olen armutu pujään.

Sa mõistad minu
igat sammu ette
Ja ära tabad
minu iga pette.

Sa ütled sõna
juba enne mind
Ja selle sõna eest
ma tänan sind.

30.august

veel õitseb aias
päikselill pea kohal
sinitaeva avarus
meelel alles sellega
üheks olemise vabadus
veel suvi jõena hetke
voolab päeva heldelt
joodab ei katke
hallaöödest õitsemise hoog
mis sest et veretama
hakkas toom
ees raagumine suur ja hall
lumevalge otsatu talv

Ilus päev täna

Kui suvi läbi on
kuid alanud
veel sügis pole
siis iga ilma ilusat
ja sooja
võtta tuleb- hinnata
päev korraga

Ka sügises
on palju ilusat
ehk tundub vahel siis
meil elu läbi
kuid pole surm veel saabunud

Siis igat päeva sooja
selle ilu
üks korraga on võtta
mõte hea

Põgenik

Juliale Saksamaal

aeg liigestest kui lahti
hing üleni vaid valu
katki
kuidas saada elule
tagasi alla juured
sirguda päikese poole
janunevaks puuks
kokku pigista huuled
päeva hakka täitma uut

hüvasti august

siis kui ilm läheb hulluks
lill torka laual
veega täidetud vaasi
see küll ei vähenda
päevas julmust aitab sul
hoiduda ehk minemast hulluks
taeva all lillede õitsemist nähes
läbi vihmast nirelise aknaklaasi

möödunud suve eest iga
ilmakaare poole siis
tänus kummardu maani
pikaks talveks hetk see
pane seinal pildiraami