Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1210 kategooriata luuletust
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
midagi helget oma kooliajast
lapsed laulavad aktuse saalis
leevikesed elupuul
nende vahel on aken klaasist
külm veebruari tuul
keelab õpetaja vaatamast
elupuudel leevikesi
kordamööda igat last
lauluviis võib minna segi
ei lakka lapsed vaatamast
elupuudel leevikesi
väsi õpetaja keelamast
nende silmi ja kaelakesi
ideede hullus
ka sulle kauaks
pähe hakkas
vendlus vabadus ja võrdsus
nende ideede hukutav hullus
joobumise sünge julmus
see maruna käis läbi meele aja
endaga sind kaasa kiskus
see helge tuleviku vedur
tuhat aastat kulus
enne kui said sellest vabaks
küsima hakkasid
milleks elasid ja kannatasid siis
need miljonid naised mehed
kellele müünud nad olid
kord oma hinge ja vere
01.09.2022
Sügise öine hõik
Ärgates öösel krabina peale,
öine vihm see koputab aknal,
andes märku, et aeg liigub sügise poole,
vihmapiisku klaasi peal vaatan.
Puulatvades mängimas tuuline iil,
pilverünkadest langemas piisku,
puulehtedelt öises pimeduses nii
on rohelus minema viidud.
Sügisvärvides varsti on päikese pale,
mis peegeldub südamest, silmist,
sulgen akna ja vaikides magama lähen,
teades, varsti näen kõike seda ilmsi.
- Tarmo Selter -
2022
Ilmataadil kusehäda
Nüüd unistavad kõik sügisest
kohe, kui vihma tuleb
eraldagem end neist lollidest
see 1 päev, kui imataat kuseb;
taevas võib olla valge
ja august lõpeb
aga jälle varsti selge
kui päike välja tuleb;
minugi poolest sadaku vihma
aga, kui astronoomiline suvi
siis sihin seda rühma
miks neil kohe suvest kaob huvi?;
siis seda kust lakkuge
mida taevast püksilukust tuleb
aga sügist oodata on arulage
selle jutuga ma teema sulen
Lillelt, oma isale
ime et üldse ilmale tulid
täis vihkamist ja varemeid
nõgeseid katkisi saatusi Euroopas
mind hüpitada
hellalt hoida suutsid
mu lapsepõlve sinitaeva
avaruseks muutsid
sellest õnnest palju kordi
hiljem valus nutsin
Sind tänasin Su peole
andsin suudki
neid palju oli hetki kuumi
mis said täis kui valgust
öös kahvatus juunis
Putukate Drive - In
See pole saladus
kuidas sääsk kõrva all vingus
nii hubane suve pimedus
putukatele meeldib valgus;
aken lahti ja üksik lamp
mu seinal särab
sisse asub putukate kamp
tiivapinin kärab;
sääski, kärbseid ja koisi
avaki aken on putukate drive - in
peale nende on ka teisi
ning sellistega on paras piin;
"RÕMMAKU NAHHUI MU TOAST"
neile ma hõikasin
mõni veel hammustas mu peast
nii laua lakke viskasin;
mu tuba on nagu tankla
kus nõmedamad verd võtavad
ja siseruum nagu parkla
tuleku eest vaevalt maksavad
lamp on nagu jaanilõke
midagi primitiivse .....
11.juuli südapäeval Luke mõisa pargis
puuks olin minemas
lendlevaks liblikaks
vanas mõisa pargis
taevasinaks läbi okste
tumeroheliseks
puude varjuks
lagendikuks mida päike
hommikust saadik on jootnud
vaikuseks sõnatuks
millel pole otsa
armsama asemel
tahtmatult kohtad
pärast Hispaaniat
hommik puudutab sind
läheb valgemaks
ütleme
asjad saavad tagasi oma
tähenduse ja piirjooned
käivitub öö poolt seiskunud päev
joobumus sõitmisest küpsete
viinamarjaväljade ja kullendavate
oliivisalude vahel
on asendunud sooviga
liikuda võimalikult aeglaselt
ühe hetke juurest teise juurde
siinsamas Maarjamaal
tahtmisega tunda kuidas hetked avarduvad
oled hakanud neid suudlema
ema tule mulle selles valus appi
Kartulipõllul
meel rõõmustub
mugulaid korvist mulda pannes
maa heldus
endiselt et päevas jätkub
sõrmed surud märga sooja mulda
see tunne kätes
tõuseb soonipidi veres üles
ööselgi ärgates tunned
kuidas niiskes mullas
hargnevad idudest juured
tõusevad päikese kätte
lehed mis saavad suureks
20.05.
*
tsüklist „Poiisiga“
Su suudlusjanus suu
puhkemata õunarinnad
on jäänud teise ilma
kuhu vaatama ei küüni
enam silmad
ei tea ma midagi
Su õitsemise
õitevahus imest
vaid suu veel mäletab
Su kõrvetavat nime
ööl mõnel unetul
mälu aha .....
Veel on päike, veel on suvi
Veel on päike
veel on suvi
veel on soojust jagada
veel on valgeid päevi palju
veel ei rõõmud otsa saa.
Rannaliivadki veel kuumad
jätkuvalt meri meelitab
kõrgel sinitaevas lõoke
liiri-lõõri lõõritab.
Tunda on, et suvi tahab
tühjaks raputada end
annab kõik ja rõõme jagab...
Võta vastu nüüd see kõik,
muidu hiljaks jääda võid!
kuu valgus toas
Täiskuu öösel augustis
isa värsse lugedes
kuu valgus öösel
ärgates toas
poisieas
nüüd hall sul pea
Vaikne ookean
on nende vahel
sealpool silmapiirigi
õiteks muutunuid riimisid
*
floksil õis alles hõõgvel
hing kui jõudnuks koju
käib nüüd paljajalu
kasteses rohus
suud annab kase tohul
