Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
kask on hakanud kolletuma
kase õlgel kuldne rätt
vaadata on piin
hanedega lendu
tõusta tahaks siit
tee ääres koldseks
üleni saab peagi kask
nii habras armas
see suvega
pikk hüvastjätt
*
tee ääres koldseks
peagi üleni saab kask
nii puhas armas
see suvega
pikk hüvastjätt
kase õlgel
kuldkollane rätt
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Tore sügis
Polegi see sügis hall
ei näe vivmapilvi taeva all
pole kuulda linnukeste kurba siutsu
sügis täis on kirjut säutsu
Päike kuldab metsateed
kraavis ojakene niriseb
üksik porikärbes kuskil piriseb
samblikus rästik sisiseb
Siilipere lehtedes lulli lööb
orav puu otsas käbisid sööb
karuott laisalt mõmiseb
lutsib käppa, mis mesine
Haavikuemand silkab siia-sinna
kõrvad kikki, kuulab kuhu poole minna
jänkupojad kõik on teisel pool teed
sabatuti otsas neil värin on sees
Sügis soe ja tore on
tiigipervel krooksub konn
nii lõbus kõigil olla on,
sest tore sü .....
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Sügisel on mõelda palju
Sügis on nii ilus, kuldne,
nii kirju ja nii meeletu.
Miskit sügisel poeb põue,
suur meeleheide tulekul.
Sügisel on mõelda palju
suvest, mis on mööda läind.
Taga igatseda päiksesoojust,
mererandu liivaseid.
Sügist armastan ma palju,
tas on hingesugulust.
Inspiratsiooni allikas ta mulle,
puhtast südamest ma tunnistan.
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
midagi helget oma kooliajast
lapsed laulavad aktuse saalis
leevikesed elupuul
nende vahel on aken klaasist
külm veebruari tuul
keelab õpetaja vaatamast
elupuudel leevikesi
kordamööda igat last
lauluviis võib minna segi
ei lakka lapsed vaatamast
elupuudel leevikesi
väsi õpetaja keelamast
nende silmi ja kaelakesi
ideede hullus
ka sulle kauaks
pähe hakkas
vendlus vabadus ja võrdsus
nende ideede hukutav hullus
joobumise sünge julmus
see maruna käis läbi meele aja
endaga sind kaasa kiskus
see helge tuleviku vedur
tuhat aastat kulus
enne kui said sellest vabaks
küsima hakkasid
milleks elasid ja kannatasid siis
need miljonid naised mehed
kellele müünud nad olid
kord oma hinge ja vere
01.09.2022
Sügise öine hõik
Ärgates öösel krabina peale,
öine vihm see koputab aknal,
andes märku, et aeg liigub sügise poole,
vihmapiisku klaasi peal vaatan.
Puulatvades mängimas tuuline iil,
pilverünkadest langemas piisku,
puulehtedelt öises pimeduses nii
on rohelus minema viidud.
Sügisvärvides varsti on päikese pale,
mis peegeldub südamest, silmist,
sulgen akna ja vaikides magama lähen,
teades, varsti näen kõike seda ilmsi.
- Tarmo Selter -
2022
Ilmataadil kusehäda
Nüüd unistavad kõik sügisest
kohe, kui vihma tuleb
eraldagem end neist lollidest
see 1 päev, kui imataat kuseb;
taevas võib olla valge
ja august lõpeb
aga jälle varsti selge
kui päike välja tuleb;
minugi poolest sadaku vihma
aga, kui astronoomiline suvi
siis sihin seda rühma
miks neil kohe suvest kaob huvi?;
siis seda kust lakkuge
mida taevast püksilukust tuleb
aga sügist oodata on arulage
selle jutuga ma teema sulen