Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
rohkemat vist teha
ei ma ei pane
silmi kinni ma mõista
tahan mis on heas
ja kurjas inimene
teeb teda mis rõõmsaks
kurvaks valgus kus
temas on see mis tume
ja vire
ristimärgi õhtul lööd ette
palud maa peal lõppeks
vaen ja vihkamine
saaks otsa see aeg pime
otsa vaadates suu mult
jälle küsib
millal kummardada selle eest
tänus saab maani
muud rohkemat ma selle
heaks teha vist saagi
kuidas ka aeg
meeli ei räsiks
elamast ära veel väsi
Naine = ema
Naine läbi aegade
on meie elu võti,
läbi tema vaevade
Sa siia ilma saidki,
hoides oma rinnal, ta
Sind juhib selles elus,
kuni vabalt hingata
saad turvalises valus.
teadmata, mis ohvriks toonud
on see tubli naine,
kes Sind armastades hoidnud
elu merelainel.
- Tarmo Selter -
2023
muud ei oota
talv otsatu hall
kuivanud kõrred lumes
silmapiirini nii
elutu taeva all
iga paik iga viimanegi
muud ei oota
päev mööduks kiiresti
soe tuba lahke pererahvas
õhtul tuisusel mida on tarvis veel
auraks tassis piparmündi tee
jalge all ei oleks kuhugile teed
keriks omasoodu jutulõng
ninna voolaks tuttav hõng
Suhtlus
Sinuga suheldes punastab nägu
Sinuga suheldes näen ööselgi päikest
Sinuga suheldes on maailmal nägu
Sinuga suheldes lööb süda kui äike.
Ööd on nii valged kui Sinuga räägin.
Päevad on pimedad kui Sinust ei kuule.
Vihmast saab vikerkaar kuigi see on väike.
Kuid sinuga maailmas on alati päike.
Uus algus
Arvasin, nõuab imet uuesti armuda
Arvasin, selline kui tema, ei tule niipea
Tüki südamest oli keegi röövinud
Näriv igatsus sisemusse oli sööbinud
Teadsin sind juba piisavalt kaua
Sa tegid nalja ja vihastasid mind välja
Tollel hommikul nägin su tõsist nägu
Sa võtsid mu käe ja see kindel tegu
Ütles, oled minust ülepea sisse võetud
Eelnev lugu sai hetkega maha jäetud
Paljud kinnitavad, et imesid ei juhtu
Oled naiivne kui usud, kindlasti luhtud
Kuid mu käsi su soojas peos tundub ime
Oled valguskiir südames, kus enne oli pime.
midagi helget oma kooliajast
lapsed laulavad aktuse saalis
leevikesed elupuul
nende vahel on aken klaasist
külm veebruari tuul
keelab õpetaja vaatamast
elupuudel leevikesi
kordamööda igat last
lauluviis võib minna segi
ei lakka lapsed vaatamast
elupuudel leevikesi
väsi õpetaja keelamast
nende silmi ja kaelakesi
ärgata ei taha
sajab vihma
ärgata ei tahtnud
avada silmi see
olnuks kui ilmsi
minu pärast unes
õlgade vappudes
öösse nutsid
hääletult kurtsid
nagu lapsel silitasin
Sul kaua pead
mida teha ei teadnud
tundsin vaid nüüdsest
üheks meid seob
ka see valus silmavesi me
hing millega Sind ja mind
ennast öösel puhtaks pesi
õlgu silitades tasakesi
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Vaasi nukker olemus poolikus olekus
Tühi vaas, mis vajab täitmist,
jah ka minus puhub puudus.
Ma tunnen üks pool vajab leidmist,
üksindus nõuab ju suudlust.
Tühi vaas ma olen,
mitte eriti tore ega kole,
kuid üksi siiski üsna hale.
Täidaks keegi mu hingenõu.
Ja lilled väljas õitsevad nii vabalt,
ent mina määratud olema koos.
Nii õel kättesaamatu sümbioos,
et üksi pean närtsima ja vagalt.
Ega mina ei küsind, et oleksin vaas,
ka mina oleksin võinud olla nende seas,
kes saatusest kasvavad nii eraldi, prii,
kes kunagi ei tahaks, et neid elustaks vesi,
mida vaevu on puudutand elugi.
.....