Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
ema jälle on õhtu
ema jälle on selline õhtu
kus tahan et teeksid
mulle pai nukrus muudkui
rõhub hing on katki
valu mu jälle kätte sai
mis siis nüüd valgus
äratab hommikul üles
silitab põski ja varbaid
nii palju on tagasi ilmas
seda mida kardan
mu juustele pane
oma käsi armas
nii puhas nii harras
ma elada ei kardaks
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
Reegliinimene
Mõnele meeldivad kangesti reeglid,
nii hea on sealt näpuga järge ajada
ja õhtul rahulolevalt tõdeda,
mida veel võiks üks inimhing vajada!
Ja et jagatud rõõm on see kõikse suurem
siis levitab ta neid käsulaudu ka edasi.
Pöörates teisigi oma reeglite usku
lootes rahulikumale ööunele sedasi.
tri:nu
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt kui öelda saaks
endale mornilt
mingu
kes enam sult küsiks
kui ronka raag noka
vahel homme kohtad
kask veel lehtedest on tühi
jõe kaldale kuhjub rüsi
talve järel millal
peame valguse pühi
end päiksesse pillad
sul uuesti ahned on silmad
meelel talvest villand
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Oma vanale õpetajale
mõeldes
ma ütlema Sulle
tulla ei või
et sõda on jälle ilmas
liig palju valu
rususid kaost
näinud on Su silmad
ehk antakse
igavikus oled Sa
sellest vaba ja ilma
andestada ajale
sellele aastasajale
nagu Sina seda tegid
mina ei suudaks
mis tume seal oli
unustada
see teiseks muuta
olnut uutmoodi luua
mina ei suuda ei või
Su hõõgvel õlad
ja kuhu panna need
palavikku jäänud sõnad
Su hõõgvel õlad need
ahastusest vettind hetked
õnnejanus suu
see nukrus päevi kestev
neist paberile saanud read
kui meel ei tea nendega
mis teha laup kuum
päev otsa sai
tornis kell lõi õhtu sisse
jumal tänatud
nii ongi hea nüüd padjale
saab panna pea tunda
tagasi on sama ilmaruum
tsüklist „Poisiiga“
voodist kukub tekk
ja ongi sirelite
õitseaeg saand läbi
teeäärne hekk õite
hõõgumisest pleekind
väsind
kui kergelt voodist
maha kukkus tekk
aknast õide minemas
kui lillatamas oksi nägin
suu seda päevi jõi
midagi ei pärind
kordagi ei küsind
kas see ongi olemine
kus oled üleni päris