Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
mõned read
Lille!
Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida inimene võiks endas taastada. Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellise maailmaga pisut tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve
Aitäh, Sul .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
mu öödes jälle
räästad ladisevad
päeval päiksest
kilgendab iga
katuselt langev tilk
tee ääres
kärjelisel hangel
valgel sinitaeva pilvel
pungal oksal sulavee nirel
peatub kauaks nüüd pilk
sest pähe tõuseb
kummaliselt
kevade kerge kilk
kui räästa all
teeb loik solk-silk
silk-solk
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi