Kategooriata luuletused
Kokku 2216 kategooriata luuletust
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine
maa peal olla
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
silitas pead väga hellalt
nii et hakkas hea
oled see sina ema
küsisin vaikisid
ära läksid
vastamise eest
vist maa peal olla
on väga vilu viimaks
eemalt kohmasid
mida seal üldse teed
ons alles me keel
elus eesti meel
kuhu veel oled
täna kiiruga teel
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
hellalt silitas pead
korraga tundsin
ilmas kaua pole olnud
olla nii kerge ja hea
Veel on päike, veel on suvi
Veel on päike
veel on suvi
veel on soojust jagada
veel on valgeid päevi palju
veel ei rõõmud otsa saa.
Rannaliivadki veel kuumad
jätkuvalt meri meelitab
kõrgel sinitaevas lõoke
liiri-lõõri lõõritab.
Tunda on, et suvi tahab
tühjaks raputada end
annab kõik ja rõõme jagab...
Võta vastu nüüd see kõik,
muidu hiljaks jääda võid!
kohmetuna aja ees
vahel mul on tunne
nagu oleksin ma kord
juba elanud maa peal
olnud nende maastike ja
ära läinud inimeste keskel
ühtki aega ega linna
tookordsest olemisest
ometi ei meenu
ümber helde suvepäeva
lõputu lahtiolek
muud ei midagi
nagu näinud ma oleksin
juba aastaid enne oma sündi
hommikuti päikest
kummardumas
voodi kohale
oma ema noort nägu
õnnest õhetavana
seismas kohmetuna aja ees
üle läheb
jah mu meeli täidab
endiselt veel lume
puhtus valgus
justkui aol tema algus
päev päevalt see ent
rohkem läheb üle
lume sulamise ootuseks
tilguks päikses räästas
paisuks oksal pung
rahutuks saab iga tund
kui enne lehti okstel
pesal tagasi on kurg
keskpäeval suvel tulikate
õites lõhnab
rammestavalt nurm
Düstoopia
vaid inimene
lillel olla ei lase lill
pilvel pilv linnul lind
jõel jõgi merel meri
kord igaviku kohtu ees
meil sellepärast
aru tuleb anda
süü omaks võtta
hakata karistust kandma
ära küsi kas
maa ja taevas
inimese pärast
rullitakse siis vaibana kokku
nad üleni põlema peavad
sajandeid puhastustules
me hing nüüd alles
tehtust kohkub
lööma hakkab lokku
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
Kui mõtlen sinust
Sa oled armastus
Mu armastava keha rüppes
Sa oled puudutus
Mu väriseva südame seinal
Sa oled tunnetus
Mu käte soojuses
Sa oled vaikus
Mu kuumas kallistuses
Sa oled kaunis
Õitsvas armastuses
Sa oled hurmav
Lõhnavas suudluses
Sa oled samet
Põse puutes
Ja tuli iha silmades
Sa oled kõike mu jaoks
Kui mõtlen sinust.
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
selles pillavas kevades
liblikas lendas mu
akna alt mööda tagasi
aias on õunapuu vari
kuidas küll tahan
ma neile poleks võõras
mullegi keegi neist
kunagi pilgu pööraks
selles pillavas kevades
hing üksi ei oleks
süda kuulma ei peaks
ta sügavat ohet
elu sul emana ütleks
lahkuda tuleb juba uksel
sellest hetkest kohe
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
LÃ .....