Kategooriata luuletused
Kokku 2219 kategooriata luuletust
hing teada midagi ei taha
nüüd kuldset valgust
täis on tuba
meel päevale kaela viskub
suud andma tikub
ja siis ülaste manu
metsa lidub
mu õitseaeg nüüd algab
hing teada midagi ei taha
mis kunagi ma ära saland
kui päikest nõnda
päeva kallab mu tegemisi
ta ainsana õhtuni valvab
kui rõõm on näha
imestunult vaatan
erkpunasena särab
päikse käes kuis peenral
tulp
kuldkollasena rohus
nurmenukk see antakse
siis vist alles päeva kaasa
pärast halli talve
kui meelel rõõm on näha
mets uuesti on erkroheline
kähar see tõuseb viinana pähe
siis kui lehed suureks läinud
puudel kaob lihtsalt pärast
instagrammi luulet lugedes
teel tunnete poole
iga sõna jääb kuskile kinni
murdeea hägus tundmuste
praaga enne juuakse
kannatamatusest ära
kui saada jõuab
puskariks
pähe mis hakkaks
suubub pigem soolaukaks
kui muutub voolavaks jõeks
märja pesu asemel
sõnad on väänatud kuivaks
riputatakse lõksudega
ridadena nöörile kuivama
nii et kõigile näha oleks
miskipärast kutsutakse seda
siis luuleks
Õitsema hakkavat õunapuud vaadates
keegi puudutas mind
justkui olnuks see
mu oma hing
tundsin kuidas lausus
nagu Sina armsamat
aed kevadet ootab
iga janust punga oksal
päike peost joodaks
see kesta võib kaua
on kes teab kui pikk
ole seepärast kannatlik
nagu teeb seda
sinu põsk ja pilk
sai otsa korraga
minu ja õunapuu vahel
olnud kaugus valgus asemele
olemise lembe raugus
ärgata ei taha
sajab vihma
ärgata ei tahtnud
avada silmi see
olnuks kui ilmsi
minu pärast unes
õlgade vappudes
öösse nutsid
hääletult kurtsid
nagu lapsel silitasin
Sul kaua pead
mida teha ei teadnud
tundsin vaid nüüdsest
üheks meid seob
ka see valus silmavesi me
hing millega Sind ja mind
ennast öösel puhtaks pesi
õlgu silitades tasakesi
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
pojengi pillav ilu
tee ääres kasel
lehed hiirekõrvul
õie õhtuks avas nartsiss
lume asemel näo teeb märjaks
teel koju nüüd vihmapiisk
taeva all kui kevad
heleroheline meil tulla
laseb õitsemisse
hea on tunda üleni hele
on see minek voolab
meisse nii võilille vihma eest
sulgumine kui üle peenra
serva pojengi
pillav ilu maiõhtu vilus
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
sellest õnnest
sellest õnnest et päike
jälle jõena päeva voolab
argsi nutta äkki aias tihud
kevad ilma uueks
hakkab looma
silmavett saab pihku pisut
päev tagasi õena kõrval
kus õitsemine alles
arg ja õrn veel mitte pillav
vaadata võid tasahilju
hing rõõmust sala sellest
õhtusse kiljub
America - Tin Man
Mõnikord hilja, kui asjad on tõelised
Ja inimesed jagavad jutu kingitust omavahel
Mõned on kiired õnge jääma
Ja püüavad täiusliku auhinna
Mis ootab karpide seas
Aga Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus polnud kunagi õhtu põhjuseks
Ega Sir Galahad'i troopika
Palun usu minusse
Kui ma ütlen, et keerlen ringi, ringi, ringi, ringi
Suits klaas plekk ere värv
Pilt liigub alla, alla, alla, alla
Seebivaht rohelised kui mullid
Oh, Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus .....