Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
America - Lonely People
See on mõeldud kõigile üksildasetele inimestele
Mõeldes, et elu on neist mööda läinud
Ära anna alla, enne kui oled hõbepeekrist joonud
Ja sõidad sellel kiirteel taevas
See on mõeldud kõigile vallalistele
Mõeldes, et armastus on nad kuivaks jätnud
Ära anna alla, enne kui oled hõbepeekrist joonud
Sa ei tea kunagi, kuni pole proovinud
No, ma olen teel
Jah, ma olen tagasi, et jääda
No, ma olen teel tagasi koju
See on mõeldud kõigile üksildasetele inimestele
Mõeldes, et elu on neist mööda läinud
Ära anna alla, enne kui oled hõbepeekrist joonud
Ja eales .....
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm
see olnuks
see olnuks kui
teises ilmas
õites õunapuu alla
mereäärses
talus tegime endale
ööseks voodi
oli madrats padi
vatitekk linad
ehaks üle läinud
taeva sina
kuu me kohal seisis
kosta polnud mere müha
sulgkergelt sa vabanesid kleidist
nii valge oli kallas
süda Sinust muudkui joobus
endast üleni loobus
see oli justkui
teises ilmas meel mille
kildudeks teel korraga pillas
mai
kaua peatus pilk
öö eest sulgunud
tulbil mis kui laps
ema rinda nüüd
päikest ahnelt joob
maa sisse ja välja
hingab hetk end ise
õitsemiseks loob
*
Vaade aknast
mänd haljas
okste vahel eha taevas
ka tuhande aasta pärast
samamoodi õhtu saabub
päeva kohale öö kaardub
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved
Sa olemises alles oleks
Sind kõikjalt taeva alt
igatsus otsima hakkas
see ööselgi ei lakka
muud endale ei enam soovi
Sa alles oleks ilmas
nagu valgus hommikul
mis päeva tuleb
tõuseb üles öö kui
tema järel ukse suleb
Sa olemises alles oleks
nagu mais lehtiv mets
päikse käes küntud põld
pilvi peegeldav järv
lõhki läinud pungades
teeäärne leeder
õites kuldkollane paju
vihma sajus
hing kuulab
kuidas sellest kergelt
sisse ja välja hingan
millestki pole elus
jäänud päriselt ilma
mis siis et vahel
kurvad on mu silmad
siis huuli Sa ei värvind
jah ka Sina
nüüd oled abielus
Sul mees ja lapsed
mul samamoodi
naine poeg ning tütred
see peamine ei ole üksi
ära küsi kas ka õnnelik
veres endistviisi
hõõgub õnne kihvt
mul peatub Su
armas pilk
Sul vastata ei ole tarvis
minna sellest karmiks
jah vaatan Sulle järgi
toob mälu vahel meelde
Su huuli suudlusmärgi
siis neid Sa ei värvind