Kategooriata luuletused
Kokku 2225 kategooriata luuletust
Vaata,eemal pilvepiirilpaistab juba valgus.
Kas ei kohuta sind selle
silmapiiri kaugus.
Kõnnin sinu kõrval vaikselt,
hingata ei julge.
Teed selle hetke kordumatuks,
surud suu mu suule.
Käsi libiseb mu ümber,
Puusa vastu nihkub puus,
selle kire kuumas lõõsas
leemendab mu siidist pluus.
Kui ei tohi aga tahad,
lubatud on siiski.
Ja sa sulgud omaenda välja mõeldud kuningriiki.
Kas sa mu armastus,õnn,kõnnid üksinda öös ja nutad mind taga?
Kas üksindus närib su rinda ja sa ei saa und?
Tea siis sa mu kallis,et mina ju ka veel ei maga.
Seisan akna all nukralt,jälgin esimest saabuvat lund.
Kas sa mu armastus,õnn,leinad taga mu õrnpehmet suudlust
Neid lohkusid põsel,mis tekivad siis kui ma naeran.
Tea kallis,et iial ei tahtnud ma murda sul truudust
ja mu süda nüüd valutab meeletus vaevas.
Mere
äärsete kõrkjate sahin
Mööda rohtu mu kleidi kahin.
Sinu pilk minu pilguga kohtub
Kas märkad mu silmades ohtu.
Sinu silmade taevasinast,vastu vaatan kui peeglist mina.
Siis kui kokku saab taevas ja meri,
Kas tunned kuis tarretub veri.
Sinu keha mu keha vastas.
Rebid riided,mis ihu mul katmas.Siis kui merest ja taevast saab paar
Just siis sinu omaks ma saan...
TÜ raamatukogust möödudes
päev ka ei oleks
ükskõik kui külm
või hall
sõnade soojusest
mis raamatuis varjul
käed tõstad mõttes
leegi kohale üles
meel aastate jooksul
nõnda ilma eest otsides
varju
hing kui valust karjub
seda tegema on harjund
minu tänu sügav kummardus
kõigile teile kes te riiulis
üksteise kõrval nüüd
lugemist oodates seisate
alles hoiate mu emakeelt
eesti keelt
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni
Eile Toomel
tere Jaak oled tagasi
ülikoolis otsimas
vabadust ja tõde
oma poisiea meelele
eesti keelele
kohta taeva all
Riiast tulnuna kepp
tükk maad otsast
lühemaks kulunud
astumast Alma Materi poole
end usaldamas tema hoolde
ole tänatud tolles hämaras ajas
tee näitamise eest
pronksi valatuna tokk peos
nii seismas
praegugi meil silme ees
Tartusse teel
näha tahan
aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees
jah ma ära ei tundnud
elu ees põlvitades
muud ei anuks
selle valu uuesti
ära talun
jah ma ära ei tundnud
hinge õide puhkemise
esimese armutunde
suudlusahne ime
selle leegitsevast valgusest
ent kaua olin haige
palavikus vähkresin
sosistasin Su nime
kõik me ootused
puhtad puudutused
see möödas mu rõõm
mu hinge valu
kuidas seda tagasi
igavikult ka ei paluks
puhtevalguseni
ei piinleks õnne janus
Asteroid
Homme tuleb tohutu
taevakivi teistpoolt kuud
möödalend kas ohutu
või on lukus kõigi suud
Nagu lendav Everest
rallib mööda ilmaruumi
suur osa astronoomidest
sisse- välja krutib zuumi
Arvutavad trajektoori
kas ehk viimses baarimelus
süümekata teha skoori
või jätkub homne argielus
Kui külla tuleb asteroid
ja maale suudab kukkuda
siis elutegevus na loid
kõik enam-vähem hukkuvad
Suurt midagi ei ole teha
aegajalt külastamas maad
käib kaugelt tulnud taevakeha
küll ükskord ikka pihta saab
Möödunud on katastroof
sel korral kündmas maad ei käinud
mei .....
nagu lumevesi järve
nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku
see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab
XXXVI
I genuinely hope for us - our beings, whether physical or not - to have a chance at being the other's moon. To shine like stars and let our spirits connect by song. To let our songbirds soar freely and uncaged. I hope to love you the way I do until death do us part - till our bones decay and till the magic in our stardust vanishes and we fade away.
— and1acula
mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend
hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk