Kategooriata luuletused
Kokku 1966 kategooriata luuletust
oksad tähe valgust
koos sinuga kolletun
all järve ääres
kaldavees kõhisev
pilliroog teeäärne
vana kask
enne kui su okstelt
variseb vihmast tuhm
vettinud vask
oksad tähe valgust
laskma hakkavad läbi
lumest valge metsani väli
talv otsa pilk sellel püsib
mis nii puhas ja tühi
Vennad Lõvisüdamed
Karl ja Joonatan
ei lähe hobuseta isegi kalale
mitte vaalale.
Ratsutavad aasale
mitte skaalale.
Elavad nad Nangijaalas
mitte vangimajas.
Näksivad võileiva vahelt lehti ja kaeralehti
mitte nõgese lehti.
Võitlesid lohe Katlaga
mitte libahundiga.
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
mu poisiea
mu poisiea
armastuse puhtus
mis ma sellega enam
nüüd teeksin
kui me koos pole saanud
olla isaks ja emaks
jah oled endiselt
erutav kena mind
hullutad kui mais
heleroheline kevad
mis siis Sind nähes
ma selga ei keera
pisaraid neela
mu poisiea armastuse
puhtus hingest mis üle uhtus
sügishommik
veretab trepil
tuulest toodud vihmast
märg vahtraleht
kirmetab hommikuks
teel lomp
sellest kurku enam
ei tõuse klomp hall
aias et söestas
jorjenil viimase õie
kargus ent tuletab
meelde pärast suve
mis taeva alt
voolama hakkab verre
talve unund karmus
hingedekuus öösiti
ringi hulkuv mardus
haned lähevad öösiti
lõpmatus sügisöös
miljardite tähtede
miljoniliste km-te
kõrguste leekidega
vesinikupilvede põlemine
mu pea kohal
hanede tiibade vilin
kaagatused parve
kooshoidmiseks
talve eest tundrutest
äralend
kuhu on inimesel peita end
säärase universumi eest
säärase kaose eest
oma arutuses mille
ise vallandab
11. 10. 2023
Suhtlus
Sinuga suheldes punastab nägu
Sinuga suheldes näen ööselgi päikest
Sinuga suheldes on maailmal nägu
Sinuga suheldes lööb süda kui äike.
Ööd on nii valged kui Sinuga räägin.
Päevad on pimedad kui Sinust ei kuule.
Vihmast saab vikerkaar kuigi see on väike.
Kuid sinuga maailmas on alati päike.