Vaadatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
Uni
Ühel ööl ma nägin unes,
Kuidas jänes värvis mune.
Värvis pintsliga sips ja sops,
Lõbusalt takti lõi sabaots.
Värvis punaseks, kollaseks, lillaks,
Äkki ühe neist maha pillas.
Muna vastu kivi potsas.
Ehmusin. Uni sai otsa,
Segaduses ärkasin.
Laual märkasin
Just neidsamu kirjuid mune,
Mida jänku värvis unes.
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
head ööd
üksik latern veel tänaval vilgub
laisalt akna taga oodates öös und
rahustavalt uduvihma taevast tilgub
kellal seiskunud on hilisõhtune tund.
südamelöögid vaikselt õigeks aeglustuvad
iga hingetõmme tekitab kehasse raskust
tähed tekina soojusega sind kaelustavad
kuu siis naeratusena palgele sulle laskub.
ohates õnnetundest mõtled endamisi ajus
et las ollagi väljas praegu külm ja pime
ka kõige tugevaimas ja paksemas lumesajus
võib sündida ühes hubases õhtus ilus ime.
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!
Lumememm
Ma mäletan, kui tegin
lumememmi.
Ja nendest pisarsilmi lahkusin.
See oli siis, kui hoidsin emal käest,
kui isa kaenla alla mahtusin.
Nüüd hoian hoopis
oma sõbra käest.
Ja memmele teen kõrvale ka taadi.
Vean lapsi üles-alla kelgumäest
ja pärast ostan neile limonaadi.
Ma mäletan, kuis
suuga püüdsin lund.
Kui kinnaste peal helbeid uurisin.
See oli enne veel mu kooliaega,
kui nina teadustesse puurisin.
Nüüd sulatan ma hoopis seda lund,
mis lapsepõlves
langenud on põue...
Ja hoian hinge kinni iga kord,
kui päikesega ühes
astun õue...
/Mari*Uri .....
KEVAD
Kirkalt nii päike paistab,
Ehitab pesa kuldnokk.
Vaid vihma vahel sajab,
Aga metsas õitseb nurmenukk.
Daamid tähistavad oma pidu,
ja kingivad meestele naeru.
/12.märts 2014 a./ Julia Nikolina
* akrostihhon, kirjanduses luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna (harilikult nime) või lause.
Kevad
Nagu tuhat märga rihma
Nagu musta, külma higi
Langeb pilvist vihma, vihma
Hulgun üksi öö on ligi
Raju raskeid pilvi lõhub
Pajud külmas lõdisevad
Jõgi kitsaid kaldaid rõhub
Keeb ja kohub. See on kevad.
Keegi mind kui lumme vaotaks
Raske käega. See on kevad.
Tuules nagu trumme taotaks.
See on kevad! See on kevad!
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Sa oled mu kõik
Milleks öelda „mu kuu, päike ja tähed“
Kui sa ainult tuled ning siis taas lähed
Valu sa jätad mulle minnes
Paraneb see ainult tagasi tulles
Nii pikad tunduvad need päevad,
Mil taaskord sind näen ma.
Ilma sinuta ei ole mul rahu,
Peale sinu miski pähe mahu.
Kui su käte vahel lõpuks olen,
Ei tundu ükski ilm liialt kole.
Ma vajan sind, ei kedagi muud
Pole vaja taevast tähti ega kuud.
Kõik head sõnad on justkui loodud sulle,
Kui sa vaid igavesti kuuluks mulle.
Ükski vahend pole liiga palju,
Et hoida sind mu kõrval kui kalju.
Sa oled mu kõik ja rohkemgi .....
Kevadel
Kindad rebin käest,
võru rebin suult,
laevukesi lasen
voolu allatuult:
minge, sõbrad, minge,
leidke oma tee,
koski, keeriskäike
ärge valige!
Minge, sõbrad, minge,
võtke otsetee –
mered jälle lahti,
on ju kevade!
Mina seisan siin
ja vaatan teile järgi,
kuni veel ei tunne
varbaid porimärgi…
Mina seisan siin –
see on nüüd minu töö,
mille mulle andsite
täna üleöö.
/Mari*Uri/
Tõde
Tõde, koorub mõttesulest
tunnete väljutatud read
ma ei räägi, öisest unest
teiste sama sarnaste seas
Ma räägin südametunnistusest
aval olles, kurjus tuleb kannul
ma räägin ikka ponnistustest
miks muidu siin, alati vannun
Kaks kassi püherdavad vaibal
üks teise kõri kallal momendil
ma vaevu, vaevu püsin paigal
ja fakti lihtsalt enesele nendin
Kas olen julm, või erapooletu
et vahele ei astu, kaitstes teist
või iseloomult , vaid nii hooletu
mul pole sooja ega külma neist
Ma olen praegu lihtsalt ei keegi
mind olemas pole kellegi jaoks
ma kaminasse süü .....