Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2161 kategooriata luuletust
Minu maailm on minus
Olen maailma naba
Või hoopis ta telg
On kujutlus vaba
Ei ängista pelg
Minu maailm on minus
Mu teod ja tõed
Ja sinu on sinus
Kõik su saared ja jõed
Kõik su metsad ja maa
Su tuuled ja müha
Kuidas annad nii saad
Pööreldes üha
Ümber telje ja tõe
Mis su südame seadus
Ellujäämise teadus
Nii palju jõgesid
Nii palju tõdesid
Voolamas kokku
Meist läbi ja üle...
Allikaveele avan ma süle
Läte on puhas
Seal valet veel pole
See on me telg
Meid koos hoidev side
7.04.21
Aprilli algus
Täna on tööpäev
aga vedelesin hoopis kodus
olen viinapudelis nagu allveelaev
mu hinges rohetab loodus;
valetasin naisele
et viin ta ämma poodi
vanamuti hoopis viisin matustele
ta elus keha sinna toodi;
kedagi endaga ei kaasa
sest kohtun võõra isikuga
ei tea kodus abikaasa
et magan teise emasega;
lugesin peaministri lubadust
et hakatakse tõstma mu palka
aga jälle see meedia valedest
ajakirjanikud lollitavad, ka;
ma autos viina kaanisin
keegi võõras mu ees kondab
tema õhku põrutasin
nüüd siga päriselt lendab;
tulin koju teatud asjaolul
päeva lõp .....
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Hüvastijätt
Soojad tuuled meelitavad,
päiksel suu on kõrvuni,
suveaega ihkab minna,
iga suur ja väikegi.
Väsinud on koolijütsid,
pikk on olnud aastake,
räsitud on koolikotid,
tallatud on koolitee.
Kevad juba ulatanud
suvele on terekäe,
julgustanud suve tulla,
ära vahetada väe.
Head teed siis kallis, kaunis kevad,
oled olnud soe ja hea!
Nüüd avatud on suvevärav,
puhkuski võib tulla pea!
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
Ukraina sõja sekka mõni rida juulist
Juuli
luige lestade
ja Sinu paljaste jalgade
jäljed hommikusel
märjal rannaliival
kuis ehmus sellest veri
nuttis sinine meri
ema sülle hing end keris
ei ma ei küsi endalt
miks mälu seda hetke
endaga kaasas kannab
avatuna vahel näha annab
ei ma ei küsi seda endalt
tsüklist „Poisiiga“