Kategooriata luuletused
Kokku 2224 kategooriata luuletust
Mercury Rev - Holes
Aeg
Kõik pikad punased jooned
Mis võtavad kontrolli
Kõigi ojade nagu suitsu
Mis voolavad sinu unenägudesse
See suur sinine avameri
Seda ei saa ületada
Seda ei saa ronida
Just vahepeale sündinud
Kaks valget joont
Kauged jumalad ja tuhmunud märgid
Kõigist nendest vilkuvatest tuledest
Sa pidid täna õhtul selle ühe välja valima
Augud
Väikeste muttide kaevatud
Vihased kadedad spioonid
Telefonid silmadeks
Tulevad sinu juurde kui sõbrad
Kõik need lõputud otsad
Mida ei saa siduda
Nad ajavad mind naerma
Ja panevad mind alati nutma
Kuni nad langevad nagu kärbsed
.....
Daniel Johnston - Some Things Last a Long Time
Sinu pilt on endiselt
Minu seinal, minu seinal
Värvid on heledad
Heledamad kui eales varem
Punane on tugev, sinine on puhas
Mõned asjad kestavad kaua
Mõned asjad kestavad kaua
Sinu pilt on ikka
Minu seinal, minu seinal
Ma mõtlen sinust
Sageli, sageli
Ma ei unusta kõiki asju, mida tegime
Mõned asjad kestavad kaua
Mõned asjad kestavad kaua
See on naljakas, kuid see on tõsi
Ja see on tõsi, kuid see pole naljakas
Aeg tuleb ja läheb, aga samas
Ma ikka mõtlen sinust
Mõned asjad kestavad kaua
Sinu pilt on endiselt
Minu seinal, minu seinal
Värvid on heleda .....
Vastlakuklid
Oi, mis maitsvad vastkakuklid,
vastlapäev on tulekul!
Tali, mis sa enam passid,
lumigi on minekul.
Vastkapäeval lusti, sära,
kelgusõidud teeme ära,
pikka liugu laseme,
saavutame uue taseme.
Vanarahva kombekohaselt
hernesuppi keedame,
oaleemekest maitseme,
seakooti närime,
lakapealsel hullame.
Võtame sest päevast palju,
teeme rohkelt rahvanalju,
kaotame piirid endi seest,
võtame ja naudime hetki vastlatest.
Porikärbes
Porikärbes unine,
ronis aknaklaasile.
Kevadiselt soe päiksekiir,
une porikärbselt viis.
Aknalaual potilill,
aasta ringi särab silm.
Sinililled magavad
valge lumevaiba all.
Porikärbes unine,
potsatas aknalauale,
tiirles ringi veidike,
vajus uniselt lillepotile.
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt kui öelda saaks
endale mornilt
mingu
kes enam sult küsiks
kui ronka raag noka
vahel homme kohtad
kask veel lehtedest on tühi
jõe kaldale kuhjub rüsi
talve järel millal
peame valguse pühi
end päiksesse pillad
sul uuesti ahned on silmad
meelel talvest villand
Musta vee jänes
Mil välismaal kostuvad paugud
tehakse püssiga augud
kalender, mis aasiast
kuulutas uue looma aastast;
nägin pilti tantsiast
kes võtnud kostüümi seljast
tiigriaasta lahkumisel
olnud kaootiline päev sel;
aga meil vahet pole
selline inetus näärikuus ei ole
eelmine laupäev väikses Eestis
aega noor mees vee ääres veetis;
jää sisse on tehtud auk
ja siis kostub pauk
peegelpildis pentagramm särab
mille all portaal kärab;
väljub 2 pika kõrvaga
sale naine oma iluga
kelle küljes maagilised võrud/paelad
kätel/jalgadel küljes kinni kindlad;
mille Hiina .....
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
tsüklist „Poisiiga“
Sind vargsi bussis
ohates vaadates
Su pilku argsi oodates
suu muud midagi ei
lausu
hing Sul õnnejanus
armuvalus veel kaua
pillavalt õitseks
iga hetk nüüd kirsina
Sul puhkeks päevas õide
vaid ära taha ainult seda
Sul pähe hakkaks
igavesti see heleroheline
õrn kevad
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub