Kategooriata luuletused
Kokku 2219 kategooriata luuletust
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
mu poisiea
mu poisiea
armastuse puhtus
mis ma sellega enam
nüüd teeksin
kui me koos pole saanud
olla isaks ja emaks
jah oled endiselt
erutav kena mind
hullutad kui mais
heleroheline kevad
mis siis Sind nähes
ma selga ei keera
pisaraid neela
mu poisiea armastuse
puhtus hingest mis üle uhtus
midagi mu isa noorpõlve värssidest
ehk siiski kohtad Teda
kelle ees saad põlvitada
kelle pilgust kuumast
hakkad õilmitsema
kelle suudlustest ja kallistustest
lahvab verre päike ise
hellituste heldest vihmast
üleni end puhtaks pesed
kõigi meeltega siis tunned
elujanust lõhki huuled
alanud on õitsemine
Sinu armastuse ime
Ukraina sõja sekka mõni rida juulist
Juuli
luige lestade
ja Sinu paljaste jalgade
jäljed hommikusel
märjal rannaliival
kuis ehmus sellest veri
nuttis sinine meri
ema sülle hing end keris
ei ma ei küsi endalt
miks mälu seda hetke
endaga kaasas kannab
avatuna vahel näha annab
ei ma ei küsi seda endalt
tsüklist „Poisiiga“
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu