Vaadatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2205 kategooriata luuletust
Kevad
Kui tänavatelt lumi sulab
ja jõed pääsevad jää alt välja.
Mina panen õhemalt riide
ja lähen sõpradega välja.
Koolilõpp on juba lähedal
ja soe suvi ootab.
Unustan ära kõik külma
ja lähen rõõmsana sooja kevadesse.
Välja saan tuua ma ratta
samuti ka oma kaamera,
et teha sest ilust nüüd pilte,
nii kaua kui see ilu veel kestab.
Neljateistkümnes õhtu
Oli üks õhtu, kui sain tunda end
kellegina teiste seas, ümber
inimkond.
Oli üks pilk, mis ahmis inspiratsiooni
lausudes vaid vähetähendavaid
kombinatsioone,
aga kõik oli just nii nagu olema pidigi -
mina siin, tema kõrval, sõnatsi...
enamgi.
Mitte ükski hing ei rikkunud unelmat,
mitte ükski pilk ei mürgitanud
parimat.
Muusika, vein, inimesed tundmatud.
Pilgud, noogutused, kallistused -
unustamatud.
/Kuulates Ruby Frost and Mt. Eden - Oh that I had/
Grita Hunt, 2011.
Lapsepõlv
Elasin ja kasvasin ilma isata,
ainult ema ja vanaemaga.
Vanaema mul kõige kallim on,
veetsin aega temaga.
Õpetas mind, palju oskas, palju jaksas,
kuid sellest väheks jäi.
Kooli läksin üks aasta hiljem
ja seitsmendas klassis istuma jäin.
Ma isegi ei tea,
kuidas mu isa suri,
kuid tean,
et ta polnud kuri.
Kodus peeti suuri pidusid ,
kui olin veel laps,
hingasin sisse suitsuhaisu
ja laual oli naps.
olin koguaeg magamata
ja täna sellele
ka kodused ülesasnded tegemata.
Räppi hakkasin kuulama,
kuna parim sõber seda kuulas ja
hakkas meeldima,
hakkasin ka .....
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Tuhat lilli
Tuhandeid lilli õitsegu Sulle,
tuhandeid rõõme olgu su teel,
ikka ja alati naerata jälle
isegi siis kui mõru on meel!
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
õnne palavalt ja paksu!!
Pisarad udus
Kõndides mööda udust rada,
uludes nagu ketis peni.
Haiget südant ei paranda,
ükski hea sõna ega tegu.
Jäädes seisma puu varju,
kuuldes tema lehe sahinat.
Millest ta mõtleb?
Millised on tema tunded?
Pimedaks jäämas on taevas,
tekib paks unelmate udu,
kristall pisarad langemas mööda põski,
tahtmatu soov oleks uinuda uduloori.
Välja kiskuda valu,
rebida südamest killud.
Kõnnin edasi ja edasi,
kuni raugeb mu jõud.
No näed siis
Jäljed lumes sulavad taevaga üheks
ja trammimüra lõikab mult pea.
Kas ärkasid taas kuskil võõra süles?
Kas sind endale eelistades tegin vea?
Eemal rahvasummas su hääl nagu kajab
Igas vastutulevas näos on tükike sind.
Kui ühel pole teist lihtsalt vaja…
Võib-olla liig kõrge oli Sinu hind?
Hind hinnaks, meist kumbki pole vaikus ei rahu
Ja mitte keegi me hinge lõpuni ei loe.
Peale sinu keegi teine mu sisse ei mahu
Ükskõik mis moel ta sinna ka ei poe..
Lumi sulab mu põsel ja sõrmeotstel veeks
Soovin variseda kokku nii siia kui sinna.
Tean, Sinuni viivad siit mi .....
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....
Lumemarjade aegu
Neis lumemarjades nüüd tunnen pakitsevat kargust
Just sellist varatalvist krudisevat lund
Mil iga oks on joonistunult õhku tardund
Ja imemustrine on külmund paljas muld
Nii nagu jäine kirmetis on veel ja lumel
On minu hingemaailm nüüdsest suletud
Sõõr ümber kuu ja tähistühi taevas tume
Vait kogu olek uue helge tulekul
Tean selletaosel sätendaval talveõhtul
Kui sinihämarusse mattub sagiv linn
Ta tuleb pühib äsjasadand helbed õlult
Ja ütleb usu ootasid just mind
Ja tõesti mul on tema käte vahel tunne
Et alles sellest hetkest minu elu algab
Kõik seniolnu .....
Sõprus
Minu kõige kallim sõber on Andra
Talle saab kõike anda
Ta pole kunagi liiga kitsi
temaga tõstan ühe pitsi
Temaga saab alati nalja
ajasime ümber ühe kalja.
Meile meeldib suvi,
sest siis on väga soe
Sünnipäevadel paneme pidu,
tavaliselt ma talle ei poe.
Ta on mulle väga kallis
teda hindan ma kõrgelt pallis
Selleks ju parimad sõbrad ongi
mitte ei istu kongis.
Siiri .
Do not stand at my grave and weep
Do not stand at my grave and weep:
I am not there; I do not sleep.
I am a thousand winds that blow,
I am the diamond glints on snow,
I am the sun on ripened grain,
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning’s hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circling flight.
I am the soft starshine at night.
Do not stand at my grave and cry:
I am not there; I did not die.
Mary Elizabeth Frye
Saatusega koos ...
Kokku saatusega kui ühendad käed,
sind juhtimas , tema - tahte väed.
Tehtud vigu ,teel korduvaid näed,
oma kaaslasi tunne , kellega lähed.
Kas saatja musta sulgne varju ingel,
põhjus siis temas , ärevus - pingel.
Või tal õnne - rahu ,valge tiivapaar,
elumerel sul koduks saab lembe saar.