Kategooriata luuletused

Ma põlen nagu küünal,mil puhumata leek
Järkjärgult lühemaks jääb käidav elutee
Siis kui kustub leek on ära põlend taht.
Ma mõtlen,miks nii väike on selle küünla maht.

Andreile mõeldes

kallis sõber ei sul
tule enam vastu
hõlmad valla
õnnevõtmed taskus

ette jäi ta surma vikatile
nüüd vaid kivilt loen ta nime
ainult mälu niitepidi
hoiab sind veel kinni

hoiab haljalt elu ligi
öös su ümber plingib
astub üle surma piirist
hetki olnuid kingib

limpsa mu nägu Bella
kui meel on
talumatult kurb
hing orb tean
teed seda õrnalt hellalt
kuni meel enam
pole morn
põsedki laku üle
oma jaheda keelega
kõige lõpuks
mu voodis end
nii et maha ei kuku
küljelt küljele veereta

nilpsa vaid ära see kurbus
hing katki ei murduks

Palju õnne, Rapla Vesiroosi Kool

Aeg on läinud aegamisi,
aasta aasta järel kaob,
suureks kasvab pisi-pisi,
järgi jäämas ajavaod.

Õpilased, õpetajad,
ühiselt on kooliteel,
vilistlased, lõpetajad -
nüüd on rõõmus kõigi meel.

Mitmeid vahvaid vesiroose
hoidmas meie kooli hool,
neile tarkust juurde toob veel
Rapla Vesiroosi Kool.

Õnnesoove väga palju
on nüüd kooli poole teel,
südamlikku naeru, nalju
täis on kooli sünnipäev.


- Tarmo Selter -
2023

kaua võttis aega
enne kui julgesid
endale öelda
hing nüüd on valmis
lille ja liblika kaitseks
enne vist selleks
saama peab emaks
sündima naiseks
et siis niimoodi
minna eluga kaasa
käest kinni
lill kui haarab

valguse kevad

mitte tirisev kell
vaid puhtevalgus
mis hommikuti
tuppa verre valgub
äratab mind nüüd
voodis üles
et oleksin õhtuni
päeva hiigelsüles
mis sumiseb kui
tarust lahkuv
podisev mesilassülem

vaid lapsepõlves
hetk pilgeni on elu täis
voolab tihti üle äärte
sa tead ei näi
et istud paradiisi
õunaaia ääres
kõik kus kestab
tuhat aastat
mida surm ei laasta
igavik su ümber
seal kõikjalt vastu vaatab

Õhtu lahtise aknaga

kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel

talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel

20.03. 2022

Väike lind

Väike lind ta käes
tema saatust kontrollib.
Väike lind laulab
noka pehmelt kinni paneb.
Väike lind õpib
lubada seda ei saa.
Väike lind tahab minna
tiivad katki läksid.
Väike lind pole kodus
kildudes ta lamab.
Väike lind teab
väljapääsu pole.
Väike lind lennata proovib
enam teda pole.

see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred

kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest

öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi

*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi

*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom

..... Loe edasi →

Kõhklemine

kui kõik kõhkleksid
ja kahtleksid
et nad midagi valesti kirjutavad
siis ei oleks filosoofiat
ei oleks teooriaid
ei oleks olnud renessanssi
ei oleks demokraatiat
ei oleks vabadust
ei oleks vabariiki

GULAG

Tean Gulagi liiga hästi
kogu minu suguvõsa küüditati
kõik 3 "Gulagi arhipelaag" raamatut ka loetud

Sotsialism

paari kapsapea
ja kartuli eest GULAGi
10 aastat
hea et nii vähesega
pääsesid

ahh...
kuidas ajad muutuvad
ja koputajad
ning inimesed ka
liiga palju nõgesesuppi

kui elu lill
miks koputajaid üldse
vaja on?!

Audioslave - Show Me How to Live

Varajasel koidikul
Liikudes edasi
Ei suutnud osta silmatäitki und
Ja valutavas öös satelliitide all
Mind ei võetud vastu

Ehitatud varastatud osadega
Telefon minu südames
Keegi toogu mulle preester
Et oma mõtted magama panna
See heliseb mu peas
Kas see on ravi või see on haigus?

Nael minu peas
Minu loojalt
Sa andsid mulle elu
Nüüd näita mulle kuidas elada
Nael minu peas
Minu loojalt
Sa andsid mulle elu
Nüüd näita mulle kuidas elada

Ja peale sündi
Vaikse maa peal
Lase plekkidel endale meelde tuletada
Sa arvasid, et lõid mehe
Parem mõtle uuesti
Enne k ..... Loe edasi →

Oma vanale õpetajale
mõeldes

ma ütlema Sulle
tulla ei või
et sõda on jälle ilmas
liig palju valu
rususid kaost
näinud on Su silmad
ehk antakse
igavikus oled Sa
sellest vaba ja ilma

andestada ajale
sellele aastasajale
nagu Sina seda tegid
mina ei suudaks
mis tume seal oli
unustada
see teiseks muuta
olnut uutmoodi luua
mina ei suuda ei või

veel kordi hommikuti
puhtevalgusesse armud
hing päiksejanust
valust karjub
aknalt eest kui lükkamata
kardin
meel hämarusega
kuidagi ei harju

öö asemel kui valgust
täis saab tuba
pimedus ära on
läinud taeva alt
ütle kunas
lume alt tulnud rohul
peost kinni hoides
päevast vipsis
jälle ringi käid
hing sellest õnnest
rõõmu värinat saab täis

Sula

äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi

Loom või mees?

Üks olend kõndis ilma peal
keegi teadnud kes see on
kas on loom või mees?
Aga oli hoopis jahimees.