Kategooriata luuletused
Kokku 1539 kategooriata luuletust
Andreile mõeldes
kallis sõber ei sul
tule enam vastu
hõlmad valla
õnnevõtmed taskus
ette jäi ta surma vikatile
nüüd vaid kivilt loen ta nime
ainult mälu niitepidi
hoiab sind veel kinni
hoiab haljalt elu ligi
öös su ümber plingib
astub üle surma piirist
hetki olnuid kingib
limpsa mu nägu Bella
kui meel on
talumatult kurb
hing orb tean
teed seda õrnalt hellalt
kuni meel enam
pole morn
põsedki laku üle
oma jaheda keelega
kõige lõpuks
mu voodis end
nii et maha ei kuku
küljelt küljele veereta
nilpsa vaid ära see kurbus
hing katki ei murduks
Palju õnne, Rapla Vesiroosi Kool
Aeg on läinud aegamisi,
aasta aasta järel kaob,
suureks kasvab pisi-pisi,
järgi jäämas ajavaod.
Õpilased, õpetajad,
ühiselt on kooliteel,
vilistlased, lõpetajad -
nüüd on rõõmus kõigi meel.
Mitmeid vahvaid vesiroose
hoidmas meie kooli hool,
neile tarkust juurde toob veel
Rapla Vesiroosi Kool.
Õnnesoove väga palju
on nüüd kooli poole teel,
südamlikku naeru, nalju
täis on kooli sünnipäev.
- Tarmo Selter -
2023
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
Väike lind
Väike lind ta käes
tema saatust kontrollib.
Väike lind laulab
noka pehmelt kinni paneb.
Väike lind õpib
lubada seda ei saa.
Väike lind tahab minna
tiivad katki läksid.
Väike lind pole kodus
kildudes ta lamab.
Väike lind teab
väljapääsu pole.
Väike lind lennata proovib
enam teda pole.
see otsa saab
hing miskitmoodi
üle elab sellegi talve
madala ja halli
hetked mis kronksus
külmast kanged
vaikusesse tardund
üle elab
jäätunud ojad
lund täis kraavid
põllu ääres
tuisust murdumata
harakputke kõrged
kuivanud varred
kõik heledamaks läheb sees
kui päev on kauem valge
mitte ainult lumest valgest
räästast tilkuvast sulaveest
öös on asju
mida tarkki pelgab
vaatamast end keelab
aeg kui haihtub kellas
päev on alles kaugel eemal
kui mäega saab kokku mägi
jõega jõgi
ööst toob sind üksnes läbi
sõna võimas vägi
*
teist aega elamiseks
pole antud
sessamas lehtib koltub
aeg ja ruum
päevas mis on kaasa antud
süda olema peab kuum
aja sõmerja pinna all
juurteks hargnevad tasakesi
nii arm kui nukrus hall
valus silmavesi
*
kool sõjavägi politsei
hullumaja kõrge plank
vangla kivist sein
kuis pingutate
aeg et püsiks koos
poleks peast
segi läinud loom
.....
Audioslave - Show Me How to Live
Varajasel koidikul
Liikudes edasi
Ei suutnud osta silmatäitki und
Ja valutavas öös satelliitide all
Mind ei võetud vastu
Ehitatud varastatud osadega
Telefon minu südames
Keegi toogu mulle preester
Et oma mõtted magama panna
See heliseb mu peas
Kas see on ravi või see on haigus?
Nael minu peas
Minu loojalt
Sa andsid mulle elu
Nüüd näita mulle kuidas elada
Nael minu peas
Minu loojalt
Sa andsid mulle elu
Nüüd näita mulle kuidas elada
Ja peale sündi
Vaikse maa peal
Lase plekkidel endale meelde tuletada
Sa arvasid, et lõid mehe
Parem mõtle uuesti
Enne k .....
Oma vanale õpetajale
mõeldes
ma ütlema Sulle
tulla ei või
et sõda on jälle ilmas
liig palju valu
rususid kaost
näinud on Su silmad
ehk antakse
igavikus oled Sa
sellest vaba ja ilma
andestada ajale
sellele aastasajale
nagu Sina seda tegid
mina ei suudaks
mis tume seal oli
unustada
see teiseks muuta
olnut uutmoodi luua
mina ei suuda ei või
veel kordi hommikuti
puhtevalgusesse armud
hing päiksejanust
valust karjub
aknalt eest kui lükkamata
kardin
meel hämarusega
kuidagi ei harju
öö asemel kui valgust
täis saab tuba
pimedus ära on
läinud taeva alt
ütle kunas
lume alt tulnud rohul
peost kinni hoides
päevast vipsis
jälle ringi käid
hing sellest õnnest
rõõmu värinat saab täis
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi