Kategooriata luuletused

Plikana

Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli

neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis

Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni

Eile Toomel

tere Jaak oled tagasi
ülikoolis otsimas
vabadust ja tõde
oma poisiea meelele
eesti keelele
kohta taeva all

Riiast tulnuna kepp
tükk maad otsast
lühemaks kulunud
astumast Alma Materi poole
end usaldamas tema hoolde
ole tänatud tolles hämaras ajas
tee näitamise eest
pronksi valatuna tokk peos
nii seismas
praegugi meil silme ees
Tartusse teel

näha tahan

aias õitsevad nüüd
lumikellukesed
Emajõgi täitub tulvaveest
vihm aknaid tihti peseb
ja kevad räägib minuga
lehtimise salakeelt
nirele mäest järve
mis voolab suu lausub
küll ma järele tulen
mine sina ees
näha tahan kuidas
kokku saavad pilved
oja järve vees

esimene rohi

nagu lapsel pead
käsi silitada tahtis
kulu sees esimest
rohelist rohtu
hing millest kaua
oli olnud lahus
saaks otsa see
talv läbi kurgus
olnud janu

Aeg

hetk hetke kõrval
saab jälle täis
liblikana
ongi lendu läind
nagu polekski
sa teda näind
mis oli see
millest täitus pilk
hing ja meel
rääkis millest
õhinal keel
jalge all jäi seisma
vahel tee
elu anna mulle seda
veel ja veel

jah ma ära ei tundnud

elu ees põlvitades
muud ei anuks
selle valu uuesti
ära talun
jah ma ära ei tundnud
hinge õide puhkemise
esimese armutunde
suudlusahne ime
selle leegitsevast valgusest
ent kaua olin haige
palavikus vähkresin
sosistasin Su nime

kõik me ootused
puhtad puudutused
see möödas mu rõõm
mu hinge valu
kuidas seda tagasi
igavikult ka ei paluks
puhtevalguseni
ei piinleks õnne janus

Asteroid

Homme tuleb tohutu
taevakivi teistpoolt kuud
möödalend kas ohutu
või on lukus kõigi suud

Nagu lendav Everest
rallib mööda ilmaruumi
suur osa astronoomidest
sisse- välja krutib zuumi

Arvutavad trajektoori
kas ehk viimses baarimelus
süümekata teha skoori
või jätkub homne argielus

Kui külla tuleb asteroid
ja maale suudab kukkuda
siis elutegevus na loid
kõik enam-vähem hukkuvad

Suurt midagi ei ole teha
aegajalt külastamas maad
käib kaugelt tulnud taevakeha
küll ükskord ikka pihta saab

Möödunud on katastroof
sel korral kündmas maad ei käinud
mei ..... Loe edasi →

nagu lumevesi järve

nagu lumevesi järve
minusse nüüd kevad
nii ööl kui päeval sisse voolab
mu meeli heldelt joodab
iga viimasegi raku
magadeski verest
hommikuni lahku

see kestab kaua
kuni aias varisema hakkab
hõõgvel olnud sirel
mets enam pole
helerohelises vines
see pohmelus siis vast lakkab
jalg taarudes kui enam päeva
minema ei hakka
sügis hammastega
käest kinni äkki naksab

XXXVI

I genuinely hope for us - our beings, whether physical or not - to have a chance at being the other's moon. To shine like stars and let our spirits connect by song. To let our songbirds soar freely and uncaged. I hope to love you the way I do until death do us part - till our bones decay and till the magic in our stardust vanishes and we fade away.

Oma pisipojale

nii palju ilu valu
on ilma sees
küll leiad sinagi
kord nad eest
seisad päevas
süda janus
silmad vees

ja ongi hea
veel küsima ei pea
kuhu minna
nelja risti teel

mu päevades nüüd
kraavideski lume sulamine
okstel pungade lõhki minek
teel lompide kadumine
puude soontes
mahla kohisemine
öölaste vaksikute
hämaras lend

hing hetke igasse
end nüüd arutult pillab
käest kinni võtab päev
justkui vanem vend
nii elamegi kevad veres
hinges sõja jätkumise piin
mis raskem veelgi
kui kurku kõrvetav viin

kust teavad sinilillede juured
talv saamas on otsa
mulla alt tõusta
tuleb ilma üles
olla maa hiigelsüles
tuult ja päikest kus kohtab
taevas on kummargil
kõige üle elu hoidmisest
ka sina ära ohka

kui aeg saab täis
on lumi läind
kaob järvelt jää
kraavist hang
kasemahla
täis saab pang
lihtsalt olla on hää
hing et enam
pole talve vang

Lillepeenar lume all

tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema

nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam

tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk

hing teab
kaks korda samasse
jõkke astuda ei saa
me arm sääl kuskil
silmapiiri taga
endistviisi voolab
möödunut nirena joodab
vahel silmad tõstad üles
vaatad sinna
kuhu mälu keelab minna
oled lihtsalt põlvili maas
aega olnut sisse
ja välja hingad

Sarisittur

Kui häda ei hüüa tulles
ja ei anna häbeneda
vaatab, mis lume alt alles
tuleb vaja kohanaeda;

uuesti olukorraga
kus koerte miinid laiuvad
isegi tänaval lükata sahaga
hunnikud vastu naeratavad;

ega ma ka puhas pole
olen sellest enne rääkinud
et kiire ainevahetus on kole
minul raske tööl olla olnud;

jooksnud sõiduteel ringi
hoidmaks pärakut ja magu
seda tegema jäingi
kui ei saa survest jagu;

alukatel tõmmise jäljed
seda kõik teavad peres
nagu taak on pesamuna küljes
olla sarisittur on mul veres;

mu isa käinud ekstra kodus
sest pole kemmergut obje ..... Loe edasi →

Tuhat aastat on möödas

tuhat aastat on möödunud
need siidpaberile kirjutatud
tušiga read justkui praegu
ootavad ärevalt saatja poolt
kärmet kohale jõudmist
tuhat aastat on möödas
ikka veel ei jäta suu
kehitades õlgu küsimata
mis on aeg olemise käes
pilkav naer
sõudja peos nõtke aer

raamatut " Padjamärkmeid " lugedes

vahel sõnadest
saavad õed
kuldsetes kuppudes jõed
kus kõrge sinitaevas
vees voolavad pilved
sind võtavad endaga
kaasa nagu värvitud lõuend
põhjatu raamat

on luule tuhuvaevad
kuhu su päevad ja tunnid
pilvena kaovad

Taeva all

mets raagus
põld lumest paljas
varese harv kraaks
üksainus suur
päikese ootus
kevadvihma
unund krabin
taeva all
heldeks emaks
uuesti saav maa
otsas lõputu talv