Kevade luuletused
Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade
Kokku 233 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin -
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama -
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.
Kevad
Mööda saab taas pimeduse aeg
saabub kevad koos päikesega taas
eks talv oli kõigile parasjagu vaev
päris kevad siis kui rohetab aas
ja lundki pole kuskil enam maas
rõõmu pakub sinilillede taevane ilu
mis sest kui väljas on vahest vilu
ahjus praadima ei pea me kilu
nüüd kevad on nii minu kui sinu.
Kevad
Poisid ronivad mäes,
tütardel lilled on käes.
Kevad on meis,
me kevadet täis.
Emad hommikust õhtusse
lapsi otsivad taga,
Keegi kuskil põllul vast magab
kevadsaadusi mahub neil kõhtudeisse.
Isad, nad isegi õues,
mutrivõtmed ja trell neil põues.
Terve kevade nad aina "kilks-kõlks"
ja hiljem asuvad ootama suve
Nüüd juba mitmes öö on soe,
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid tutte,
poeb maast lugematul arvul.
