Vaadatumad Kevade luuletused
Kokku 388 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Munade koks
Koks, koks, koks . . .
See on muna poks.
Kellel ennem katki lä’eb,
Omast munast ilma jääb.
Koks, koks, koks . . .
Kelle muna – loks
Peab mulle vastu,
Palun ette astu !
Koks, koks, koks . . .
Anna veel üks toks –
Juba pragu ongi sees :
Mina jälle võidumees !
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Kevad saabub
Päike särab, rohi tärkab
vesi ojas vuliseb,
Jõepervel ma märkan kalu
kuid tundub, et neid on sadu.
Linnud lõpuks tagasi lendavad
peaksid nad igatsema kedagi
Kedagi kel silmades sära,
ja kedagi, kes ei tee palju kära.
Päike küll paistab ja õues on soe
kuid öökülm veel põue tal poeb,
Vahel hommikuti aknad on härmas
ja lapsed mööda liivast kooliteed käimas.
Suveõhtu maal
Pilvist kulda puudele piisutab
hõbeudu heinamaad niisutab
rammus punapäine ristikhein
lõhnab raskelt siin, kus ma vaikselt käin
Kibuvitsalt on varsiend roosat lund
Kui väsind lapsed- lilled ihkavad und
Til-tal, til-tal, kari koju lääb
siis vaikseks kõik, ikka vaiksemaks jääb.
Minu päev kevades
Väsinud algul on kevad,
aina haigutad ja ikka on kevad.
Inimesed olid uimased, aga nüüd kuis mina,
rõõmsalt ärkan sära peale, mis silmi riivab.
Mida rohkem päikest seda rohkem tõusen,
lähen välja midagi tegema.
Kell see langeb kiirelt,
mõnus päev oli, aga veel mõnusam on ka homme.
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.