Vaadatumad Kevade luuletused
Kokku 387 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Kevad
Kevadel sulab lumi
ja mul kaob uni
tõustes aknast välja vaatan
ning päike särab nagu saatan.
Garaažist haaran rolleri
ja kihutan mööda tänavat,
politsei nüüd tuli sappa
siis veel andsin takka.
Politsei mind kinni nabib,
ja kätest kinni krabib
ütles mulle, et saad trahvi
aga ma ei saanud mahti.
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Sirelite aegu
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael -
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
Kevadetunne
Kevadel on päike ilus,
meie aia ära silus.
Kevad annab kuldse läike,
taevas särab kuldne päike.
Kevad, kevad juba käes
ning linnud juba laulavad suures väes.
Kõik on nii ilus ka,
see on, kui muinasjutumaa.
Rohelised aasad nüüd kõik
ning lume ajast on lõpp.
Nüüd on ainult päike, päike.
Olen alles jube väike.
Kevad
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin -
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama -
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.
Üle kodumäe
Üle kodumäe kumera kupli
Suveöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu
Üle ussaia vaatavad kopli
Aian õunapuud punasest lõngast
Ketravad magusaid palle
Vaatavad armunult põlle
Nurmed visaten rohelist lõngast
Oja leppade jalgu nüüd peseb
Kivilie kivi päält asten.
Odrapää mahedan kasten
Koera pehmete sarviga puseb
Maja vajunud rõõmsasse unde
Minu pääl magavad rohun
Isegi haldjad rohun.
Silmik seinakell üksi te .....
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Selged maikuu ilmad
Selged maikuu ilmad! Põõsail peas on silmad.
Igal hiirekõrval hiirekõrv on kõrval.
Meie sõpra kaske pole tunda raske.
Tal on haljad tukad, tal on valged sukad.
Seisab seal üks neidis. See on toomepõõsas,
oksad õielõõsas. Küsid, kus on kastan.
Kohe sulle vastan:
näe, see puu, mis seal on,
millel küünlad peal on.
Kevad
Üki-kaki kommi-nommi,
kevad hüppas üle pommi.
Kevadel kõik tsiklid välja,
poistega me joome kalja.
Kevadel saab palju sõita,
lotoga võib palju võita.
Kevadel kõik päevad kuumad,
puruks nühitakse luuad.
Tripid võivad alata,
kütet juurde kallata.
Uued teed kõik vallutame,
vanad teed taas allutame.
Uued vahad velgedele,
kergem raskus telgedele.
Suured trahvid saadakse,
hullud plaanid luuakse.
Lollik mõtted tulevad,
vanad autod põlevad.
Kevad mõtted segi ajab
kofeiini rohkem vajad.
Rohkem kiirust, rohkem teid,
kevad taas tervitabki teid.
Kevad
Mööda saab taas pimeduse aeg
saabub kevad koos päikesega taas
eks talv oli kõigile parasjagu vaev
päris kevad siis kui rohetab aas
ja lundki pole kuskil enam maas
rõõmu pakub sinilillede taevane ilu
mis sest kui väljas on vahest vilu
ahjus praadima ei pea me kilu
nüüd kevad on nii minu kui sinu.