Kategooriata luuletused
Kokku 2227 kategooriata luuletust
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
Viivuks
Kui viivuks sind
tantsule palun
Ja keereldes suudleks su suud
Kui viivuks sind süles ma hoiaks
Ja ei mõtlekski rohkemast muust.
Kui ainult viivust võiks
Saada igavik, siis
Valiks ma seda sa tea
Et üheskoos hetkena olla
Ja kokku paneks me pead
Mõtete sosinas
Tunnete embuses
Põse soojuses
Huulte kahinas...
Viivuks...
kas ma ikka tahan
ärkasin täna öösel üles
ja mõtlesin kas ma ikka
tahan saada raamatuks
kus trükitud tähtede seas
tuksleks mu süda
õitseks ära meel
jah ma tean mul
olemise eest
maksta teine on võlg
kui sul Petasmäe
mändides nõlv
lumine külatee
adra poolt küntud põld
lund täis taevas selle üle
saatjaks talv pikk külm
Andreile mõeldes
kallis sõber ei sul
tule enam vastu
hõlmad valla
õnnevõtmed taskus
ette jäi ta surma vikatile
nüüd vaid kivilt loen ta nime
ainult mälu niitepidi
hoiab sind veel kinni
hoiab haljalt elu ligi
öös su ümber plingib
astub üle surma piirist
hetki olnuid kingib
päike päeva voolab
puhtevalgusest loojanguni
päike tulvaveena voolab
ujutab üle kõik päeva kaldad
kuskil oodata ei malda
öö ees alles vargsi taandub
kui pimedus saabund
ma aru ei saa mida mina siin
kangesti ootan ja valvan
kas kardan otsa saab see
valguse tõus ja mõõn
tuleb aeg kus mu janu ei kustuta
enam tema karge sõõm
joomise pillav rõõm
25.03.2022
mida on mul öelda
noorte sõdurpoiste
poolt tapetutele
sõjas surnutele
elust ja päikesest
ilma jäänutele mul
kes ma alles hoian
päeval kinni käest
kasevõrade kevadist
õhetamist pea kohal
märtsi sinas näen
joobuma alles hakkan
metsade lehtimise
rohu kasvamise
taeva alla tagasi
tulnud mulla väest
ja nii tuhandeid aastaid
teie kaaslastele
kelle hinged olid samuti
maa ning päikese lapsed
kel samuti pääsu polnud
aja poolt neile antud saatustest
25.03.2022
seegi rõõmustab silma
tilgub majal räästas
jäätund tee päikse .....
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
Kevadine külm
Veidi punane küll nina,
kõrvad tulitavad veel,
täna käisin väljas mina,
lumi oli tennistes.
Keeldusin ma tunnistamast
talve viimast pingutust,
nõnda olin kannatamas,
külm käis läbi lihast, luust.
Ootan plusse päikesega,
haljendavat rohelust,
linnulaulu väikesega
kevade uut tulekut.
- Tarmo Selter -
2024