Kategooriata luuletused
Kokku 2227 kategooriata luuletust
kui padja hõõg magada ei lase
ja jälle unetuna kevadöös
padja hõõg magada ei lase
kesk Linnuteed
kui asuks ase
kõik ümberringi
heliseb ja vulab
lumi sulab
lillatavad kasel võrad
meel plikalikult
habras puhas
maast lahti tõukab
iga jala aste
mul saada lase lapseks
nüüd suult võta ära
lausumiseks kõik sõnad
isale
Sa lahkusid mu elust
kui olin mõnekuune
sulgesid ukse ja
vaikides läksid.
Kõik need tähtsad päevad
sündmused ja hetked mil
oleks soovinud Sinult
sõnu et oled uhke minu üle.
Üksikud korrad kui
ristusid me eluteed
ei suutnud Sa ka siis
olla kaine -
vaevlesid endiselt
pidevalt viinakuradi
küüsis ja mina olin
kõigest teisejärguline.
Kas tead mida ootasin?
Et sa viimaks saaksid aru
kusagil Seal väljas
kusagil pudelipõhjast kaugemal
on Sul poeg, kes tahaks kutsuda
Sind oma isaks.
Paar aastat tagasi ilmusid
välja ei kusagilt ja nõudsid
minult va .....
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
Jälle see päev on käes
Jälle see päev on käes,
kuis toon ma sulle lilli.
Jälle see päev on käes,
kus taevas pole pilvi.
Sa ava minu kink kohe,
kallis emake.
Siis tunned rõõmu sa,
terve emadepäeva!
Kindlasti see meeldib sulle,
kallis emake,
Ja ole rõõmus selle üle,
et sul olen mina!
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Sõbrannale
Su suurtes silmades ajuti kurbus
Oh! Kuidas tahan pühkida silmavee.
Vaata maailma täna!
Tuul vallatleb tolmusel kõnniteel,
Sasib su juukseid
ja sikutab kleidiäärt.
Oled mu maailmas iga sekundit väärt!
Anna andeks, et aeg piire seab teele,
kuid ei mu südamest keegi sind kisu.
Minu silmadki kipuvad igatsusveele,
kuid, sõbranna, tähtis on vaid me sisu.
oma armsamale
kuu paistis Su rindade pääle
olime eluga jõudnud
mere äärde
augusti hiigelkuu
muud midagi polnud
enam taeva all
kui Su rindade
kahvatu kumerus
öö hele sumedus
kuu paistis Su rindade pääle
valgus sosinaks häälde
pani hõõguma
vere kohmetuse
nii valus too valgus
oma otsatuses
ei olnud õhtus
midagi muud
kui mere kohal
see hiigelkuu
me üksteise janus
keha ja suu
tagasi Sardiiniast
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
mu eluahne veri
palavikus huuled
kuis ihkan tagasi linna
mis valguses supleb
jäädagi sinna
süda kus lillena puhkes
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
hing mu nuukseid
nüüd ära kuule
*
küll tahaks olla
vahel lauaks
mil leivakäär ja piimakruus
õhtul köetud saunaks
sügiseti tee ääres
verev vahtrapuu
sul peatuks mõni pilk või käsi
nii pehme kuum
sa olemast ei väsiks
et hetk on hiigelsuur