Kevade luuletused
Kokku 387 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Kevadine ilu
Sinililledest kootud vaibal
näen ülaseid mustrina seal,
märtsikellukeste noodireal aina
kuulen linde taas puuokste peal.
Värske rohelus kustutab ära
sügise kurvema pale,
mis lume alt sulamas täna,
elu võitjana kõikjale tuleb.
Raagus okstele tekkimas pungad,
rohtumas mullased teed,
laskem kevadel rahus nüüd tulla,
leida rada meie hinge nüüd veel.
- Tarmo Selter -
2023
Kevad täis armastust
Armastus paisub suuremaks,
kui näed kevadet tulemas.
Siis süda õnnest lööb pakatama
nagu pungad puul
ja hing laulma kui linnukese suu.
Siis armastus puhkeb kõikjal mu sees,
uus kevade on ootamas ees,
päike sinitaevas tiire teeb,
kõikjal vulisevad veed,
rajavad kevadele teed.
Mul suur on armastus kevade vastu,
tunded head on südames.
Pea kevad tuleb,
naeratab sul vastu
ja hakkab hellitama su meelt.
Minu kevad
Paksud riided kappi ära,
saapad, kindad, nendega on lõpp.
Välja imetlema päiksesära,
kuigi maas veel loigud ja sopp.
Kooliveerand viimane,
varsti randa minna saab,
siis päevitame liival me,
ja kõigil tuju hea.
Päevad pikad, ööd on soojad,
noored korda rikuvad,
käivad järveääres joomas,
ei seadused neid huvita.
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Kevade saabumine
Kevad tuli rongiga
jõudis Türi jaama.
Tuli suurtest pidustustest
rõõmsalt osa saama.
Jaamaülem vastu tõttas
terekäsi pikka
kevad talle kaela hüppas
hüüdes Türi ikka!
Kuuri alt siis toodi velo
pingutati ketti
kevad suuna linna võttis
haaras Türi letti.
Mis kohti kevad külastas
on nüüd küll sinu öelda.
Aitäh, kes viitsis lugeda
veel parem kaasa mõelda!
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Kevad on kohal alati
Sind uskusin, kui ütlesid:
et tulen Su ellu tagasi
puhtana ja uuena nagu kevade.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et teel takistusi pole enam,
kõik saab olema kaunis kui kevad.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et toon päikesesära tagasi Su ellu
ja uue alguse saab me õnnekevade.
Sind uskusin, mul avatud oli
südamevörav Sulle.
Kuid ühel päeval teada andsid mulle,
et ei kingigi seda kevadet ma Sulle.
Kevad liiga hiljaks jäänud on,
jahenenud mu tunded.
Olen nagu tuulispask,
mis üle välja käib
ja eneses ei ole ma niiväga kindel.
Minagi ei ole selles kindel,
kas tahan .....