Uued Kevade luuletused
Kokku 390 sulavat kevadluuletust - kevade luuletused
Ikka ei saa metanoolita
On kirik ja kõrts keset küla
Eesti kultuur ju ise
liigub pärast pikka sula
ristirahvas ühest punkti teise;
patused koos jürikuul
Jeesust austada vajas
puhub mahedam tuul
kui me pühakojas;
ja ikka ei saa metanoolita
ossam tossam puskariga
päriseluga muu ei aita
kui kõike jagada alkoholiga;
isegi palvetades pudel süles
oh seda talurahva eetikat
pandud kõrs läbi kaela üles
ning luristatakse samakat;
naised saatnud meid pihtima
papi juurde mehed sõõris
nende mõla hakanud häirima
oleksime nagu koerad nende nööris;
nüüd kaevad kleidikandjad akentest
.....
Esimene soe päikesekiir
Esimene soe päikeseiir
toob naeratuse näole,
paneb sädelema südame,
loob armastust ja armu hingele.
Esimene soe päikesekiir teeb rõõmsaks ja lustlikuks meele,
kannab lauluviisi keelele,
muudab võluväel looduse õitsele.
Esimene soe päikesekiir
valgust jagab maailmale,
maalib rahu tuvi tiivale,
meelitab kuumale rannaliivale.
Ses kevades on muinasjuttu
Nii ilus on täna olla,
sest kevadpäike paitab silma
ja laste rõõmukilked on linnulauluga läbisegi,
soe kevadtuul paigi tegi.
Kaunid metsalilled õitega eputavad,
liblikad kui
baleriinid,
tiivad helendavad,
kastetilgad lehispuudelt
tasa langevad.
Õhk on mitmevärviline
vikerkaare all,
kevad on muinasjutuline,
mõtteil ilusail.
Kevadel
Kevadel tunned tungi suuremat,
kellegi või millegi järele.
Kevadel tuleb midagi uuemat,
vallutab armastus südame.
Kevadel on päike kullasem,
ta alati naerusuine.
Kevadel on maa mullasem,
ihkab elukese järgi.
Kevadel on taevas sinisem,
linde palju liikvel.
Kevadel on ärevust suuremat,
tunnet südamel kuumemat.
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
Kodu, kallis, kodu...
Vahel loendan linde kokku,
kui miskit pole teha.
Jagan gruppidesse,
jälgin maandumise rada.
Piilun pesapaikadesse,
kuulan jutuvada.
Küll see linnulaul on armas,
nii kaunilt siristavad!
Näe, seal on rõngastatud linnud!
Kolm on kokku neid,
teevad kõige rohkem kära,
kuis küll tänan neid.
Veidi mõtteisse siis vajun,
kummaline tunne südames-.
Ainukene kallis paik maailmas on kodu,
kodu, kuhu tahaks alati tagasi.
Särasilmne kevad
Tõesti kevadel on tegu ja nägu
on võlu ja võim.
Metsaserval kukub kägu,
tuul puudeladvus lulli lööb.
Pajutibud ammulisui haigutavad,
puukoore alt putukad piiluvad,
lepadriinud mustatäpilised,
liblikaid tantsule paluvad.
Lilled aasal, metsasalus,
üles virguvad,
linnupojad oma pesas,
üles sirguvad.
Päike kõrgel taevavõlvil
kuumalt naeratab,
särasilmselt meid ta kõiki,
oma embusesse meelitab.
Õue läen, kui kevad on käes
Hommikul ärgates õue ei vaata,
kuid mõtlen, miks on nii valge?
Kas tõesti väljas soojakraad ootab?
Vaatan välja, hüppa või hange!
Soojakraade olemas nullkomaseitse,
kuid ikka ei rahusta see,
talv võib ju näidata väikeseid võite,
õue läen, kui kevad on käes!!
- Tarmo Selter -
2023
Nagu mina ise
Kevad vaikselt ärkab
nagu mina ise,
nina välja torkab
nagu mina ise,
ei külma taha minna
nagu mina ise,
voodist unisena tulla
nagu mina ise.
Lükkab välja jala
nagu mina ise,
proovib tunnetada
nagu mina ise,
teki alla poeb
nagu mina ise,
seal on hea ja soe
nagu mina ise.
Lõpuks välja tuleb
nagu mina ise,
püsti tõuseb kiirelt
nagu mina ise,
on uimane küll veidi
nagu mina ise,
nii kevad õue saigi
nagu mina ise.
- Tarmo Selter -
2023
Taas näitab ennast kevade
Täna päike on nii kuldne,
taevas sinine,
meeleolu on nii helge,
taas näitab ennast kevade.
Üleöö on lumi läinud,
pungad puhkenud on puul,
igal linnul oma vidin,
oma laulukene suul.
Kevad ei nüüd peitu lähe,
samm on kindel maa peal,
aprillis vempe viskab vähe,
alla toob taevast mõne lumetähe,
kuid enam südamest ei lähe- ei ta lähe.
Jess!
Te teate, et tali alati ammustab
misasja loota kevadet
ilmataat ära otsustab
kuidas külm aeg peab sidet;
ilmataat pannud siis pihku
hea, sest seda mõned ootasid
ajas ullikesi lahku
kes pungasi avamas ootasid;
lumi võib ka see kuu jääda maha
minugi poolest on see palve
sest kliimasoojenemine on paha
pole õigel pikkusel talve nautinud