Kurvad luuletused
Kord ma leidsin tee Seejärel kaotsin selle Ei ma leia veel Mind rahustavat eluteed
Kokku 277 kurba luuletust
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Paistes silmad ja kurbus
Oi, mul on nii kurb, mu süda lõheneb,
tunnen kuidas silmad on paistes,
mitte mul vaid mu tuttavatel ja sõpradel, kes
elavad minuga üle sama, mida minagi,
tunnevad mulle kaasa
Ja ükski valuvaigisti mind ei päästa,
kui vaid mu enda võimalikkus nutta ja vabaks anda,
kogu see valu, mis on mu sees
katkise lubaduste näol
"Lase vabaks,
lase vabaks"
Ja kui see üüratu kurbus ükskord läbi saab,
saan ma aru, et ma olen lihtsalt üks mehike süsteemis,
ei muud,
kes täitis oma rolli.
Pean lõpetama selle, et igaüks võib suhtuda minusse nii nagu heaks arva .....
Vabaaju
Üksi ja jõuetu
Kurbusest väsinud
Istun maas
Nagu tööst räsitud
Ootan ja ootan
Saabudes karistus
Olen või ei ole
Hea seegi
Jätan puutumatuks
Sellestki probleem
Keegi ei mõtle
Jääb külge kui embleem
Samahästi võiks taevast püüda
Kui lihtsalt olla
Ja mind hüüda
Mul puudub tegu mis halvaks halvatuse
Mürgiks vastu
Vaid saavad nad ehmatuse
11.05.2018
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari Uri/
Vahest tunnen kurbust
Vahest tunnen Sinu kurbust
oma südames,
kuid ei pääse hinge juurde,
mis vohab valudest.
Pressida end tema ligi,
kasu poleks sest.
Tasa rääkida ehk võiks veel,
puhtast südamest.
Vahest ongi südameuks lukus,
ei tea, mis toimub sees.
Hingest välja ronib nukrus,
see kurvaks meele teeb.
Veidi peita tuleb uhkust,
muidu rebeneb kõik seest.
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
Kapten sinus on ootel- ta on kannatlik
Kivi on kaelas
Alla veab
Kapten laevas
On loobunud
Lainete loopida laev
Karidest hoiduda vaev
Tüürimees rooli ei hoia
Kivi on kaelas
Alla veab
Miks on nii läinud?
Kas maailm neab?
Kapten salatud maha
Tüürimees olla ei taha
Kui miskit
Siis natuke raha
Lainete kanda end annad
Nemad ehk leiavad ranna
Praegu veel paisutad purjeid
Kihutad tormisel veel
Teisigi aluseid teel
Näed tuiskamas karide poole
Kapten on kössis
Laev lekib elu
Paar sõitu veel
Siis kõik saab läbi
Kapten sus ohkab
Temal on häbi
Tüürimees kätega
Haarab peast
Tagasi vaadates
Ennast .....
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
