Kurvad luuletused
Kokku 364 kurba luuletust
Mõeldes Sulle
Armastan Su silmi ja armastan Su suud,
koos tähistaevast vaadata ja imetleda kuud.
Veel armastan Su kõrvu ja armastan Su nina,
saan rahulikult magada, kui kõrval magad Sina.
Sa alati tood päikese, mis-sest, et ilm on hall,
Su käed mu kaela ümber on paremad kui sall.
Mul terve kere suriseb, kui annad mulle suud
ja sosistades kõrva mul lausud “vaata kuud”.
Tea, et Sa oled kallim kui kogu ilma kuld,
mind lahutada Sinust võib ainult viimne muld.
Kurbus on igaveseks minus
Kurbus,mis kunagi oli mulle võõras
on nüüdseks saanud mu igapäevaseks sõbraks
kõndides kilomeetreid,miile kaugemale tunnen,et miski jälitab mind endiselt
tema nimi on kurbus ta ei ole kuhugi kadunud ta on otsustanud siia jääda
kuni minu viimaste elupäevadeni mil ma lõplikult lahkun siit ilmast.
Ärgates iga hommik
Iga uue päiksetõusuga
tunnen et miski on endiselt mu kõrval
see on kurbus mis on igaveseks minus
ma ei saa tast ennem lahti kui olen surnud
sest kurbus on igaveseks minus
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Hetk
On elus palju hetki.
Hetk elada ja olla.
Kuid siiski lõppeb seegi.
Et hetkepärast minna.
Hetk tagasi Sind leidsin.
Hetk tagasi Sa tulid.
Hetk tagasi näis seegi.
Et parem vist on minna.
Kui Saabusid mu ellu.
Tõid päeva palju hetki.
Mis aitasid mul olla.
Ja takistasid minna.
Sa kinkisid mul hetki.
Et elurõõmu tunda.
Neid südamlike hetki.
Võiks igapäev veel olla.
Kui hing on kurb
Kui hing on kurb
ja raskus rõhub rinda.
Kui süda nutab, valus kannatab,
siis räägi oma mured välja,
kasvõi pooled oma südames.
Usu, kergem on siis olla,
vähem haiget endale sa teed.
Las pisarad jooksevad põskepidi alla,
nad valu viivad sinu seest.
Kahekesi nuttagi on kergem,
kui nutt tuleb õilsast südamest,
Küll süda tunneb ära selle õige,
kel' sinu mure ei jookse maha mööda külge.
Tule, tule tuulekene
Tule, tule tuulekene,
puhu ära murekene,
puhu mure laia laande,
kuusikusse tihedasse.
Tule, tule tuulekene,
kanna valu kaugemale,
peida valu tihnikusse,
mata sambla sügavusse.
Tule, tule tuulekene,
pisarad vii pilvedesse,
pilvedesse sinistesse,
musta mulla põuedesse.
Tule, tule tuulekene,
too mul rahu südamesse,
südamesse ainukesse,
taas siis rõõmu tunnen jälle.
Kus on linnukese kodu
Kus on linnukese kodu
istub külmund hange peal?
Teisi linde terve rodu
sügisel kõik traadi peal
Võtaks pihku soojendada
külmavõetud linnukest
Kes ei jõudnud osa saada
pikast,pikast rännuteest
Mida mõelda?
Mida tunda?
Külmub pisar põse peal
Kus oli linnukene varem?
Miks mind polnud ennem seal?
Mälestuste tuuled
Aeg kuivatab pisarad,
kuid seda, mis olnud,
eales ei kustuta
unustuste tolmu.
Hinges kandes edasi
läbi elu, läbi aja,
mälestustes sedasi
neid, keda vajad.
Sa neid iial ei näe,
nende naeru ei kuule,
kuid nende olemus jääb
ajas mälestuste tuules...
- Tarmo Selter -
Mis on minust saanud?...
Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult
Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid
Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb
Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb
aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
.....