Kategooriata luuletused
Kokku 2228 kategooriata luuletust
too mulle
too Lissabonist mulle
kulunud nurkadega
kohvris kaasa Pessoa
pildiga tass
hommikuti kohvi
millest juues meenuks
plagisevate purjede all
ookeanile pääsemist
kaldal päevi kuis ootasin
silmapiiri tahagi minemist
näha tahtsin avarust
kus sina ei lõpeks
iga päev jätkuks ärgates
see hullutav retk
täitus millest pilgeni hetk
sadamas üles otsisin laeva
mil krigisedes tõuseb
dekile ankrukett
öösel mulle peale koikus
laotub ennegi laeval
kaasas olnud paigatud tekk
kurb oled
selle aasta viimased
tunnid sama madalad
umbsed nagu siis
kui uue aasta tulles
olid teel püsis lootus
mõni neist saada
võib kuldseks
läheb tähena ees
lauda kohal peatub siis
see pähe hakkab kui
kange viin joobnuks teeb
ta puhtaim riim viib
külmal talvepäeval
tihasena lendu su ära siit
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
mu rumal vaene süda
oh mu vaene rumal süda
ikka alles armastad tüdrukut
kel ammu lapsed mees
lahus aastaid on sinust tee
ometi kuldseks säratub hetk
Sulle kui mõtlen saab
heledaks see mis ees
pühaks see mis sees
sõnugi puutuda ei taha
suus araks jäänud keel
ookeani avaruseks
korraga saanud meel
täna õhtul
mis katki see katki
mis armas see armas
täna õhtul teed lõpuks
rahu iseenda ning ajaga
kus elad majaga
olgu väljas külm ja pime
lased kõigel olla voolamises
tema sünnis kulgemise imes
teadmata isegi ta nime
samamoodi teeb seda
igal hommikul
päeva tulev valgus
tiibeti palveveskis taeva alla
tuulde lükatud palve
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
kuu kahvatus kumas
mets raagus
lumine külatee
millal see valge väli
ükskord üles sulab
suus küsima hakkas keel
lõo kõrgel lõõrini
lumega ole nüüd koos
silitab põske
lohutab tasa meel
*
maadligi hall taevas
varesekarva talv
kevad tuhude vaevas
veel niipea kinni
hoia maa kaelast
*
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes