Vaadatumad Leina luuletused
Kokku 141 kurba luuletust surmast ja matustest - leina luuletused
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Kui homne algab sinuta
Kui homne algab sinuta
ja sa pole nägemas
päikesetõusu, mis leiab
mu täis nutetud silmad
sinu jaoks.
Ma soovin, et ei nutaks nii palju
mõeldes,
kui palju jäi ütlemata.
Sa armastad mind sama palju
nagu mina sind.
Ja iga kord kui mõtlen sulle,
tean et igatsed mind.
Kui homne algab sinuta
Üritan mõista,
et ingel tuli, kutsus ja võttis.
Võttis su käest,
mainides et su aeg on käes.
Üleval taevas ja
et pead maha jätma
kõik kes kallid.
Kui sa keerasid selja minema hakates,
su silmist kukkus pisar.
Elu jooksis silme eest läbi.
Sa ei taha surra.
N .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.
Ja si .....
Kallis ema
Kallis ema ära mine ära, kuid kui lähed siis jäta mind meelde,
kallis ema ära jäta mind üksi, kui jätad siis alati näita valgust mu teele,
kallis ema ära jää magama, kui jääd siis palun näe mind kui vajud sa unne,
kallis ema ära hülga mind, kui hülgad siis mäleta mida sinu vastu alati ma tunnen,
ma ei suuda kunagi vist kirjeldada seda tunnet, mida tunnen su vastu,
kuid tea, et sinu eest ma kas või lõpmatuid kordi välja astun,
ma tean, et neid sõnu pole sulle küll just palju,
kuid luban, et need sõnad on kindlamad, kui raud kalju!
Süü
Õhtu on mähkunud uttu
Su kalmul ei kustu küünlad nüüd...
Öö pimeduses kuulda on nuttu
ja oma hingelt ei saa ma süüd!
Miks lahkusid meie juurest nii vara!?
Jättes meile leina nii valusa...
Minnes siit meie juurest ära,
ei enam tagasi tule Sa...
Peame Su valikuga leppima,
Kandes Sind endiselt südameis
Hinges võin hüüda appi ma,
Süda on valust veel pisarais...
On õhtu mähkunud uttu
Süütan kalmul punase küünla...
Varjan päikseprillide taha nuttu
ja nende taga oma süüd ma...
(By Iti 04.10.12)
Kaotus.
Sümboliseerib surma taevalaotus,
hetkest,kui tunda sain,mis on kaotus.
Enam kunagi sa minuga ei räägi,
enam kunagi sa mulle ei naerata.
Seda valu ja igatsust ei muuda keegi,
pole miski enam ilma kurvastuse ja vaevata.
Kui ainult saaksin aega tagasi keerata
ja vähem valu sulle teha.
Oma solvavad ja valusad sõnad alla neelata,
ehk saaksin sind veel näha.
Kui ütlesid,et mind sa armastad,
ei suutnud ma sind uskuda.
Kui tõestasid, et mind sa vajad,
nüüd kahetsen sügavalt, palun andesta.
Maivis L.
††† Kadunud Õekesele ††
Algul, kui läksid,
Kui sa läksid ja mu üksi jätsid.
Pidin vastu astuma karmile elule,
Ja kõike seda nüüd ilma sinuta.
See valu mida taluma pidin,
Need pisarad mida valasin ma.
Igatsus nii tohutu ja need
Mälestused, mis eal ei unune.
Sa olid mulle nii üüratult kallis,
Sa hoidsid mind juba hällist.
Kaidsesid mind maailma eest,
Hoidsid kõiki, kui vati sees.
Sa olid nii noor ja ilus ja hea,
Headust täis oli su pea.
Sa olid kindel kui kalju,
Sa teadsid kõigest niii palju.
10 aastat.
Luba täna mul olla kurb,
luba täna mul nutta.
Luba täna mul leinata,
Luba ainult täna
valul mind haarata,
murda,
ellu äratada,
surmata.
Et homme saaksin tõusta,
et homme oleks parem.
Et homme poleks pisaraid
mis põletavad hinge.
Luba täna olla kurb,
lasta valul mind murda.
Täna sind embas surm
täna, sa lahkusid mulda.
Luba mulle ainult tänane päev,
päev, mil olid kahe vahel.
Päev, mil embasid elu ja surma,
Sest homme, homme sind enam ei ole.
Maivis L.