Hinnatumad Leina luuletused
Kokku 143 kurba luuletust surmast ja matustest - leina luuletused
.
Hoidsin Su kätt ja vaatasin Su silmi,
Veel uskumata, et see on ilmsi.
Su soe käsi vaikselt maha jahtus
Ja Su silmist eluvaim tasa lahtus.
Hoidsin Su kätt, kui Sa lahkusid,
Imestades, kuidas küll mahtusid,
Su eluteele kõik need raskused
Ja kuis Sina neile vastu astusid.
Ma hoidsin Su kätt ka siis, kui olid läinud
Mõeldes sellele, mida olime näinud.
Aitäh, et Sa olid ja aitäh, et ka jäid,
Isegi siis, kui liig raske kõik näis.
Maivis L.
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
Üks hingeke rahus magab
Lillede-ja pärjakoorma all
üks hingeke magab,
see hing on nii noor ja nii puhas.
Kui ükskord need lilled
närtsivad seal,
siis hing tõuseb taevasse,
seda ma tean.
Inglid kõik ootavad pilvede peal,
et hingele uut elu
pakkuda seal
Taevalaotuses palju hingi on koos,
nii noori-,kui vanu,
laulab taevane inglite koor.
Ümberringi
Ümberringi tühjus kõnnib,
mu ümber ja mu südames.
Istun veel viimse tunni,
Sinu lähedal Sinu voodi ees.
Lilledki pead norgu lasksid,
mis laual olid, vaasides.
Kustus nendegi õitesära,
mu silmad olid pisarates.
Küünal laual veel ei kustund,
õige õrnalt leegitses.
Toas käis tasapisi vaikus ringi,
kurbus hiilis südame.
Taevaväravad
Taevaväravas valvavad inglid.
hingedele näitavad teed.
Igale hingele seal küünal põleb-,
kustumatu ja igavene.
Taevalael ei ole põrgut,
seal on vaikne, tasane,
koduks kurvale hingele,
maapealsest põrgust pääsenuile.
Taevas tervitavad inglid,
rahuriiki algab tee.
Lein ja nutt jäävad maa peale alles,
kauaks piinama südant veel.
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
Eurovisioon taas
Nojahhh, ei ole tuju
teleka vaatamine ei suju
aasta suurim saast ekraanil
kultuuril pole midagi muud plaanil;
on Rootsi jälle oma Loreeniga
aga teda saata sinna on viga
svenssonid lüpsta võitu tahavad
mingi kõrbepiiga esindama saadavad;
hea on, et ei vaata seda
kuna võib leida veel ei tea mida
klõpsisin kanali enne kui kripeldusse suremas
saatest lühike luuletus, kuna juba aju kärssamas...
ja põtradel üldse üks pervode pask
neil pole midagi paremat lavale anda, raisk
Ma olen siinsamas,
sinu südames.
Päeval valgustan
su rada,
öösel sulle kaissu
poen tasa.
Sule silmad ja sa näed,
ma olen siin,
sinu südames.
Miski ei peatu,
ära poe veel peitu
pea püsti
ja ära heitu, sest
ma olen siinsamas
sinu südames.
See siin on vaid algus,
iga tunneli lõpus on valgus
me kohtume seal
ning siis ei lahku me eal.
Surnuaed
Selles elus olid Sa kohe tuttav,
järgmises elus oleme targemad ja tundlikumad,
ka täna, võiksin ma surra,
sest ma tahan, et Sa teaksid, et ma armastan Sind,
teed lollusid või ei tee,
aksepteerin kõike...
Sind on alati olnud kerge armastada,
sest Sa olid nii ehe ja mehine
Võimalik, et Su naine pahandaks...
Aga kui ta on vaid paberite järgi naine, mitte
päris kehas - ihus - meeles,
siis ehk on mul lootust võita kunagi ka Sinu süda...
Isegi kui mu süda on võidetud Su parima sõbra poolt....