Vaadatumad Leina luuletused
Kokku 141 kurba luuletust surmast ja matustest - leina luuletused
Keda ma nüüd kaisutan
Keda ma nüüd kaisutan,
või mida elult ootan?
Mu armastus läks teistpool teed,
ma leinas tagasi vaatan.
Nii tühi tunne südames
ja kurbus närib põues.
Mul tunne sees on selline,
nagu müristaks seal kõue.
Olen tundnud palju valu,
palju hingepiina.
Kuid kõige suurem valu see,
kui lilli hauale viin ma.
Maicel Uibo
Elan kaasa olümpiale
nagu eelmistes spordimängudes
on vale võistleja jäänud Eestile
selleks Maicel Uibo kümnevõistlustes;
ta kaotas pea 300 punkti
eriti seda kõrgushüppes
2.02 ei soosi kohtunike respekti
sinagi vaatad käed rüpes;
vähemalt on Johannes Erm graafikus
ise saanud kevadel vigastuse
14. kohal on tal alles väärikus
peab andma lootuse;
Maichel, su osavõtt ei tee head
sest sa oled nii kott mees
vähe sellest, et meid alt vead
on olnud su munn neegri sees;
ütlesin, et elan kaasa olümpiale
ja mõtlen seda tõsiselt
nüüd vandu alla kriitikale
E .....
Estonia
Nii kauge aeg,
et ma ei ulata.
Nii jäiset mäge
jutt ei sulata.
Nii madal ast,
et ma ei julgegi...
Nii kaval kast,
et kaant ei sulgegi.
Nii kitsas paat,
et pole parrastki.
Ei masti, purje,
piksevarrastki.
Nii habras mälestus -
ei sõnu olegi.
Kaht sõpra seal
vist enam polegi.
/Mari*Uri/
Mõra
Sisimas on mõra
mis kaheks kõike poolitab
on kuivanud ja surnud lehtetega võra
see puu nimega Elu, mis õisi kasvatab;
olla sellise naeratusega
mis tühi ja taha olla
pilv kostitab suure vihmaga
ja uut päikest ei saa tulla;
need killud on eneseväärikusest
koristates teed endale liiga
ei tule välja sügavusest
nii tundub, et kõik lõppeb avariiga;
sa oled sepp haamriga
aga ei tule millegiga toime
ükskõik mida teha, see on viga
ja see pole mingi ime;
vanadus ja sugu pole küsimus
kõigile võib tulla hinge mõra
alati peal on väsimus
ajapikku kahjustab oma j .....
Jääs karastunud
Kas tunned kummitavat kohalolu?
25. märts tähendab vastuolu
kalendrist iga aasta seda näha
märgitud päev, mil tehti meile paha;
inimlikkust NSVL ära visanud
kaugel idas süütutele põrgu loodud
kuid ajalugu pole unustanud
kes ellu jääb, see jääs karastunud;
ning seda mäletust ei saa keelata
ja Siberi muld kedagi igavesti ei mata
küüdititatute elud ammu kustunud
aga nende nimed pole kadunud;
paneme põlema küünlad
mälestuseks löövad kellad
22 tuhat ära kadus
aga täna õhtuks nad tagasi kodus
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Põletav mälestus
Isale meeldib päike hinges
ja ilus noorus oli saatuse kingitus
kus kõike teha julges
hea minevik on põletav mälestus;
aga nüüd ta ei tea midagi
istub näotult tugitoolis
ei tunne peres ära kedagi
dementsus on juhtrollis;
peas ta roomab läbi kraavide
mis vanadusega tekkinud
ja hüppab üle aukude
mille haigus ajusse närinud;
ja nii me kõik teda vaatame
kuidas vaim sureb ära, sest
peres armastusega vaevalt ravime
aeglaselt isast saab tühi kest;
ta näotus halveneb iga aasta
päike hinges on uhtunud fantaasia
polet lootust isa päästa
peab sooritama eutanaa .....