Hinnatumad Leina luuletused
Kokku 142 kurba luuletust surmast ja matustest - leina luuletused
Maicel Uibo
Elan kaasa olümpiale
nagu eelmistes spordimängudes
on vale võistleja jäänud Eestile
selleks Maicel Uibo kümnevõistlustes;
ta kaotas pea 300 punkti
eriti seda kõrgushüppes
2.02 ei soosi kohtunike respekti
sinagi vaatad käed rüpes;
vähemalt on Johannes Erm graafikus
ise saanud kevadel vigastuse
14. kohal on tal alles väärikus
peab andma lootuse;
Maichel, su osavõtt ei tee head
sest sa oled nii kott mees
vähe sellest, et meid alt vead
on olnud su munn neegri sees;
ütlesin, et elan kaasa olümpiale
ja mõtlen seda tõsiselt
nüüd vandu alla kriitikale
E .....
Kallis ema
Kallis ema ära mine ära, kuid kui lähed siis jäta mind meelde,
kallis ema ära jäta mind üksi, kui jätad siis alati näita valgust mu teele,
kallis ema ära jää magama, kui jääd siis palun näe mind kui vajud sa unne,
kallis ema ära hülga mind, kui hülgad siis mäleta mida sinu vastu alati ma tunnen,
ma ei suuda kunagi vist kirjeldada seda tunnet, mida tunnen su vastu,
kuid tea, et sinu eest ma kas või lõpmatuid kordi välja astun,
ma tean, et neid sõnu pole sulle küll just palju,
kuid luban, et need sõnad on kindlamad, kui raud kalju!
Ei enam keegi aega loe...
Vaata kallis kuidas möödub elu...
Vaid viiv ja... kaotus, ei loe siit edasi edu
Oodates igaviku õiget hetke...
Ei märka kuidas aeg piirab lõputuna näivat retke...
Öelda eile kuidas igatsen su lähedust
Küsin hing täis valu... Miks lähed täna just....
Lükates seljataha elupilte täis raame
Lugedes kokku tegemata tehtud plaane
Kas piisavalt tänasin sind antu eest....
Olen selline tänu sulle nii väljast kui seest.....
Ei enam keegi aega loe
Ürgses sängis.. Hing rahul...puhata on soe
Tahaks nii palju ja ei tahakski midagi
Lihtsat istuda.. Kuulata sind... Ei .....
Sinuta
Teistsugune ilma sinuta.
Nagu talv ilma päikseta.
Pimedus ümbritseb mind.
Osa mu elust, osa mu kõigest
aga nüüd sa oled läind.
Pean leidma lootuse
Ja suutma edasi minna.
Öeldakse et aeg parandab haavad.
Kui tõsi, siis aeg on mu sõber.
Loen päevi,
mil oled taas mu kätevahel.
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
Uku tuleb koju
Ãœtlesin ju, et pettuda saab
Eurovisioonis ja kuidas Uku laulis
meie poiss tagasi tulema peab
laulda oma keeles olnuks eelis;
aga niikuinii pohhui mul kõigest
see traditisoon on alla käinud
võib vabaks end lasta pingest
kui igasugust sitta olen niigi näinud;
Uku tuleb koju
aga mingit preemiat ta ei vääri
ta pole olnud tubli poju
ärgu ta lohutuseks kalli päri;
Eurovisioon on nagu vanamutt
mille kortsud aina süvenevad
tõelistel fänniduel tulnud kurku nutt
et nüüd lollused sellel saatel loevad
Rootsi kuldsõrmed
Eestis pole küll 17 sajand
ja, kui tänapäeva jumal on raha
siis kinnitanud rootslase kand
asi on paha;
ilma materiaalse varata pole midagi
see tänapäeva tõde ja ike
kaudses mõttes pole iseseisvust ollagi
kui naabermaa teeb trikke;
SEB ja Swedbank
see juhib meid päriselt
paugutab kuningriigi äritank
lööb laineid baltimaa teelt;
rohkem kliente kuldsõrmedele
svenssonist juut salatseb
siin on vastus küsimusele
et, misasi Eestit valitseb
Kui olid Sina
Su silmasära ei unune eales,
sest see võlu, mis sealt kiirgas on unustamatu.
Kuigi on kaugel nüüd see aeg,
mil need särasid...
Tea, et oled südames mul veel.
On raske minna edasi, ei ole seda kirge, innustust ja julgustust.
Elu esitab meile väljakutseid, me kas keeldume või võtame vastu,
teadmata tagajärgi.
Pisarad on kiired kippuma silma, kuigi tean,
et pean neid tagasi hoidma ja naeratama.
Sügaval sees on päikeseloojang, see igatsus.
Harjumused kipuvad kaduma,
tekivad uued vajadused ja huvid,
aga sisse jääb ikka see väike igatsus.
Kahjuks!
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
Alati
Laman nõrgana voodis
ja ootan surma saabumist.
Sind nii väga endaga hüvasti jätma ootan,
kuid sina oled ammu juba minust loobunud.
Või õigemini olin mina sulle ei öelnud,
sest kohtasin kedagi teist.
Kedagi, kes vaene polnud,
kedagi, kellel sarmi oli palju olnud
Kuid nüüd laman üksinda ja ootan enda surma
siin näruses vanas haigla palatis ja alasti.
Kuuskümmend aastat siin ilmas piinelnud,
sest raha olen armastusele valinud alati.
Jää hüvasti
Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.
Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jagama neid kole-maotuid maid...
Ei tea, miks pole ma sul küllalt hea
ja miks peaks leinama ma elavaid?
Kas igatsen ma olematuid aegu,
kus tingimus ei katnud armastust?
Nii nagu näen ma seda pilti praegu:
ei ole tarvis kurba luuletust!
Teen ise valmis ahjusoojad kringlid,
peod pean ja oma peret kallistan -
ja kutsun külla kullasäras inglid
ning nende paistel rõõmus trallitan!
.....