Vaadatumad Sügise luuletused
Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused
Kokku 169 ilusat sügiseluuletust - luuletused sügisest
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Esimene Koolipäev
Esimene koolipäev
Elar Einamaa
On august
viimane kooli puhkuse kuu
viimased tegemised
viimased reisid
Loed päevi kokku
avastad et
10 päeva pärast
algab kool
Kooli tarvikud on ostetud
pidulikud riided ootamas
koolimaja ootamas toredaid lapsi
Täna on esimene koolipäev
hommikul riidesse
hambad puhtaks ja söödud
Astud toast välja
bussipeatusse ootama
mõteid on peas sadu
Näed eemal bussi
tõused pingilt püsti
koolikott selga
Buss peatub
uks avaneb
astud sisse
koolimaja ootamas on
Näed koolimaja
astud koolimaja juurde
ütled “Tere Koolima .....
Sügis
Sügis
Elar Einamaa
Sügis on tulemas,
suvi on minemas,
võtame sügise vastu.
Mis muutub,
palju muutub,
nii ilmas kui ka looduses.
Ilm muutub jahedaks,
tuul toob jaheduse,
halvad pilved toovad märja.
Loodus muutub kirjuks,
muutub punaseks, kollaseks,pruuniks,
maa muutub kirjuks.
Sügis muudab looduse kirjuks,
ilma jahedaks,
tujud kurvaks,
kellele meeldib või ei meeldi sügis.
Raagus
Raagus puudel ripuvad varesed oodates
tuult
trotsides jõuan su juurde veel
täna
ruttavad pilved maailma
lõppu
ette ei näe meist
keegi
tuleb lihtsalt nentides, et aeg on
ümber
lükata ei ole seda teesi
võimalik
on vaid hajuda
kõiksuse rüppe
kaovad su mõtted ja soovid nii
nagu sa poleks elanudki sel
planeedil
nimega Maa
Seal, kus raagus puudel ripuvad varesed, oodates tuult...
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Kurblik looduse loojangu ilu...
Kurblik looduse loojangu ilu
värsse jutustab hauavaikuses
ja „suurepärast looduse võrdkuju”
maalib pidulikus tulevalguses.
Ühines kõik siin: kurvad motiivid
ja särav looduse kaunidus,
ja tammikud kullatud riides,
ja hommikuudude unisus…
Halli hommiku norgu ja nukrust
asendab pidulik rõõm.
Mulle annab luuleteks indu
loodus nagu imevõim.
Kuldne päike nii kirkalt särab
külma kastemärgadel pärlitel,
aga tuuleke õrnalt loksutab
värvilehti puudel ja põõsastel.
Linnud lõunasse lendavad praegu,
meile lennul hüvasti öeldes.
Aga päikese kuldkiired .....
Taas saabub sügis.
Vaatan välja,välja näen ma vihma,
sügis on meil saabuma-as.
Puude lehed on hakanud langema,
päikese soojad kiired taandumas.
Veekogud muutuvad külmemaks,
sinna ujuma enam ei lä-e.
Pikse nooled,taeva valgemaks,
öös enam soojust ei näe.
Linnud kaugele ära lendavad,
porisemaks kõik meil läeb.
Turistid ära kepslevad,
meil saabub pikk rahulik aeg.
Marko Vaima
