Kategooriata luuletused
Luuletused kuhu autor on kas unustanud või jätnud kategooria märkimata
Kokku 1968 kategooriata luuletust
Talve Ootuses!
Puudel veel lehed, langeks veelgi.
Ega see paha kellelegi ei teegi.
Tuleks vaid lumi, mis katab maad.
Tuleb vaid siis, kui on külmakraad.
Kui on tunda miinuskraade,
kuulen eemalt tulemas kamraade.
Kõik maa on kaetud valge lumega.
Nüüd südames olen täidetud õnnega.
Lumi, lumi, lumi ootasin sind kaua.
Ehitan nüüd lumest suure laua.
.....
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
Valge ja must
Lumi tuli maha
ja valgeks läks maa
aga asi on paha
sest neegrit puhtaks ei saa;
on valge ja must
ehk kahe maailma ühinenime
tulevab võõrad ei tea kust
toimub Soomes piiriületamine;
maa värvivad mustaks
nendeks šokolaadist "turistid"
mida Venemaa kasutab relvaks
et survestada nagu torutangid;
juba õues sulab
halb enne on see
must mass tuleb ja möllab
kui piirivalve välja ei tee;
meil siis lastakse neid siia?
nagu on seda lugeda, kuidas
ei ole tuge ääremaale viia
Musta Surma ründesiht on idas;
samal ajal tšurkad külmetavad
põtrade maal, jäine pis .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
see unub
kellalöök tornis
õhtusse kuulutab
päev otsa sai
jah ka täna hing
haigeks jäi
tee mulle lihtsalt pai
silita peoga põski
mu juukseid
mahenda kurku
tõusvaid nuukseid
hetk hetke kõrvale
kuni tund siis päev
saab elu täis
ja ongi ära läind
see unub sa elu imet
ka täna oled näind
ilmas imelises
õhtuni ringi käid
Sügis
Päike ikka särab veel
üle puude latvade,
sügisele näitab teed,
pilvepiiril kummarduse teeb.
Sügis pikalt juba olnud,
meile palju rõõmu toonud,
muredes meid liitnud kokku,
ohtralt sügisande pakkund.
Nüüd valgem aeg on tulekul,
mis andmisrõõme täis,
koos inglitega keerleme,
hing saab õnne täis.
pärast näitust
läheb kortsu
vähkremisest ase
tunde magada ei lase
Konrad Mäe maalidel
suviste Saaremaa
pilvede hõõgumine
Norra sügavsinised mäed
nende värvide põlemine
mis kesta võib hommikuni
neist välja tulla lõpuks aitab
akna taha aias õunapuu okstel
alles jäänud lehtedele langev
esimene valge märg lumi
nii lõuendil kui taeva all
ära olnud suvi
jagan hetke
luiged sügisöös
tühi ja pime taevas on äkki
nende müstilist kluugutamist
korraga täis kuulad ja vahid
pea kohal pimedusse püüad
kuulda ja näha nende tiivalööke
ja siis on nad kadunud
jälle on pime tähitu sügisöö
kluugutamine haihtub
kauguses tiibeti helikausina
nii veres kui kõrvus
