Kategooriata luuletused

Lugemissaalis ajalehti silmamas

päev sõnadena ajalehtedes
laiali on laotunud
sama teeb järv kui peegeldab
oma vees kaldal kasvavaid
haljaid mände kolletuvaid kaski
pilvi valgeid mis on tõeline
see mis ülal kaldal järve vees
jäta vastamata suu eluahne meel
lausetena mu armas emakeel

tüdrukuna

vaid korraks kokku
hingega saab hing
siis läinud on
kui haljalt orakselt õhku
aetud lind tast järgi
jäävad valus lahtuv kirg
kõiksust lõhestav karje
mis aastatega kostub
sus üha harvem
kaob sügiseti kiirelt ära
pea kohal haneparve

veel midagi teismelise east

sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg

veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell

aga see tunne läheb õnneks mööda

poisieas

Su arm
ööd muudab heledaks
toob neisse päevapaiste
teeb tunnid ehedaks
kõige eest mind kaitseb

nii hullutavalt lõhnab
Su suu ja juus
kaks õlga kõhna
ilm uus ja suur
neist vastu õhkab

ma muud ei palu
kestaks igavesti nii
see ilu valus
õnneviiv ja mingu
kuradile et tähtsaks
saaks vaid riim

Su ees põlvitades ja tänus

Ly-le

kuuvalgus
külmund lehe krabin
lambad kahutavas
õunaaias oo mälu
ehmatades kuis avad
ukse ära olnud ilma
jah veelkord
arutult ja vabalt öösse
tollesse end pillan

kuu valgus linadel ja tekil
all aias maja trepil
voolamas meist
hommikuni läbi
tulvaveena veres
vaid õnne värin

Sügis Tartus

tagasi Toomel
vahtrate kume valgus
õhtu täis malbust
ei otsa ei algust mis
koltunult verre valgub

10 aasta tagune luuletus

Ikka veel

nuta mu meel
kõiki õe eest emba
ristimärk neile
teele järgi tee
meeleheites
kes maha kisuvad
riigipiiride märgid
traataia ees
katki käristavad
raevust seljas särgi

Pagulaste protesti Serbia-Ungari piiril
Youtube-st vaadates

poisieast

kui eha kauge
põlevad need ideaalid
lootus saada vendlust
vabadust ja võrdsust
kogu ilmale
kord pilvedesse jäänud
kord merre vajununa
kuid näha läbi kogu elu

me igaühe hinges on revolutsioon

üks tehisintellekti (roboti) poolt kirjutatud luuletus

Sügis

Sügis tuleb vaikselt, salamisi, Värvib lehed kollaseks ja punaseks. Sügis tuleb tuuliselt ja rõõmsalt, Puhub lehed puudelt alla tantsima.

Sügis tuleb jahedalt ja karget, Toob kaasa vihma, udu ja kaste. Sügis tuleb maitsvalt ja magusalt, Kingib õunu, ploome ja marju.

Sügis tuleb lõhnaliselt ja vürtsikalt, Täidab õhu kaneeli ja ingveriga. Sügis tuleb hubaselt ja soojalt, Kutsub küünla, teki ja raamatu juurde.

Sügis tuleb ilusalt ja eriliselt, Näitab meile looduse imet. Sügis tuleb sõbralikult ja hellalt, Anname talle vastu oma südame.

päike sügis

äkki pilgu sul
peatab lapsuliblika
õielt õiele
lend ta kerge tiivalöök
kauaks vaatama
mis sunnib end

*
veel aken aeda
pärani on valla ent
maja täidab vaid
suvest lahkumise lein
mis sest verandal
valjult mulksub vein
päikest triiki täis
on valge lagi
maani klaasist sein

ah, päike

mõnel ööl unetul
kui aknad aeda suletud
lapsepõlv uuesti täitub
pilgeni päikesest
kollaste kullerkuppude
lillade pääsusilmade
mõrkjast lõhnast
poisist kõhnast kes
hulgub tolles ilmas
vaatab ikka veel
sulle avali silma

ma ei tea

mis teed sa siis
kui veri ei täitu enam
puhtevalgusega
ülaste ärkamise
käo kukkumise
jõe voolamisega
kärbeste tüütu
lennuga lehtede
suureks kasvamisega
puudel päeva et
lõpetab järve
kohal loojang

silmad lihtsalt sulen
Sulle otsa vaadata
ei julge

ilmast-ilma ilmatust
ilmub ilmsus ilmana
ilmub ilmsiks
ilmub ilmseks
ilmub ilmatuma ilmse
ilmsusena ilmnevaks
ilmast-ilma ilmudes
ilmsus ilmaks ilmnebki
ilmneb ilmaks ilmatuks
ilmatuma ilmekaks
ilmelt ilmsesti ilmseimaks
ilmumises ilmnevaks
ilmnemisest ilmuvaks
ilmast-ilma ilmlevaks
ilmutusi ilmutavaks
ilminguid ilmale ilmutades
ilmalisi ilmastades
ilmsusetust ilmsustades
ilmneb ilm-ilmsesti ilmaks
ilmatuma ilmseks
ilmatuma ilmatuks

pealkirjata

kõik muu kui kaob
jääb siiski alles
me armastuse valus
valgus ta õitsemise
ärev algus
mis ajapikku kuldseks
värvub päeva sisse vaob
hetke sisse vihmana valgub

mis on aeg

mis on aeg
oled hakanud
endalt küsima

võimalus olemisel
hetkis olla
koos maa ja taeva
lillede õitsemise
jõgede voolamise
tähtede põlemisega

suve kadumisega
näha puudel lehtede
hukku kurk kinni
kuis hoiab siis nuttu

tsüklist ema laulud

põuane august
teest kaugemalgi
tolmavad põllud
nädalate viisi pole
pilvedest tulnud
tilkagi vett
õhtuti lauale süüa andes
oled vaikne ja murelik
öösiti kuulad kuis
maa vaevleb justnagu
temagi oleks surelik

otsast peale

nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must

hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead

seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus

jalaga kivi tonksasin

teel jalaga kivi lihtsalt
tonksasin nagu palli siis
pihku võtsin otsa vaatasin
suu küsima äkki hakkas
kuidas sina jäid edasi kiviks
tähetolmust mina sain
inimeseks
jalge all külatee
see suvi taeva all
teeäärne moorputk
raudrohu valge õis

unetuna sügisööl

muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi