Kategooriata luuletused
Kokku 1855 kategooriata luuletust
Lugemissaalis ajalehti silmamas
päev sõnadena ajalehtedes
laiali on laotunud
sama teeb järv kui peegeldab
oma vees kaldal kasvavaid
haljaid mände kolletuvaid kaski
pilvi valgeid mis on tõeline
see mis ülal kaldal järve vees
jäta vastamata suu eluahne meel
lausetena mu armas emakeel
veel midagi teismelise east
sa veel ei vaata
kuis tühjaks voolab
elu liivakell
jah kardad
hinge haavad
kus varjul surma pelg
veel maitsta tahad
elu hiigelkarikaist
olla sellest vaba
sind Jumal karistab
aega pillates
et seda laristad
tean see hetk kord tuleb
kui kustuvad kõik tuled
on tühi liivakell
ma enda järel uksed sulen
hing täis nuukseid meel hell
aga see tunne läheb õnneks mööda
poisieas
Su arm
ööd muudab heledaks
toob neisse päevapaiste
teeb tunnid ehedaks
kõige eest mind kaitseb
nii hullutavalt lõhnab
Su suu ja juus
kaks õlga kõhna
ilm uus ja suur
neist vastu õhkab
ma muud ei palu
kestaks igavesti nii
see ilu valus
õnneviiv ja mingu
kuradile et tähtsaks
saaks vaid riim
Su ees põlvitades ja tänus
Ly-le
kuuvalgus
külmund lehe krabin
lambad kahutavas
õunaaias oo mälu
ehmatades kuis avad
ukse ära olnud ilma
jah veelkord
arutult ja vabalt öösse
tollesse end pillan
kuu valgus linadel ja tekil
all aias maja trepil
voolamas meist
hommikuni läbi
tulvaveena veres
vaid õnne värin
üks tehisintellekti (roboti) poolt kirjutatud luuletus
Sügis
Sügis tuleb vaikselt, salamisi, Värvib lehed kollaseks ja punaseks. Sügis tuleb tuuliselt ja rõõmsalt, Puhub lehed puudelt alla tantsima.
Sügis tuleb jahedalt ja karget, Toob kaasa vihma, udu ja kaste. Sügis tuleb maitsvalt ja magusalt, Kingib õunu, ploome ja marju.
Sügis tuleb lõhnaliselt ja vürtsikalt, Täidab õhu kaneeli ja ingveriga. Sügis tuleb hubaselt ja soojalt, Kutsub küünla, teki ja raamatu juurde.
Sügis tuleb ilusalt ja eriliselt, Näitab meile looduse imet. Sügis tuleb sõbralikult ja hellalt, Anname talle vastu oma südame.
päike sügis
äkki pilgu sul
peatab lapsuliblika
õielt õiele
lend ta kerge tiivalöök
kauaks vaatama
mis sunnib end
*
veel aken aeda
pärani on valla ent
maja täidab vaid
suvest lahkumise lein
mis sest verandal
valjult mulksub vein
päikest triiki täis
on valge lagi
maani klaasist sein
ilmast-ilma ilmatust
ilmub ilmsus ilmana
ilmub ilmsiks
ilmub ilmseks
ilmub ilmatuma ilmse
ilmsusena ilmnevaks
ilmast-ilma ilmudes
ilmsus ilmaks ilmnebki
ilmneb ilmaks ilmatuks
ilmatuma ilmekaks
ilmelt ilmsesti ilmseimaks
ilmumises ilmnevaks
ilmnemisest ilmuvaks
ilmast-ilma ilmlevaks
ilmutusi ilmutavaks
ilminguid ilmale ilmutades
ilmalisi ilmastades
ilmsusetust ilmsustades
ilmneb ilm-ilmsesti ilmaks
ilmatuma ilmseks
ilmatuma ilmatuks
otsast peale
nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must
hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead
seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus
unetuna sügisööl
muust ära räägi ütle
vaid päike on alles
õhus lendleb veel
liblikas päevas rohkem
on aega valget
kolletunud pole
teeäärne kask
astrilgi aias alles
on vari maja taga
männi helerohelisel
oksal täida sind veel
külma värin et hommikusse
ööst tuleb tulla nüüd
kauem läbi